Katse väikese Albertiga
Katse väikese Albertiga oli uuring, mis tõestas empiiriliselt, et klassikaline tingimine toimib ka inimestel. Katse korraldasid 1920. aastal John B. Watson ja tema assistent Rosalie Rayner Johns Hopkinsi ülikoolis.[1]
John B. Watson soovis saada kinnitust tähelepanekutele, et laste reaktsiooni valjule helile põhjustas hirm. Watsoni arvates oli hirm kas kaasasündinud või tingimata vastus stiimulile. Ta leidis, et kui järgida klassikalise tingimise reegleid, siis võib õpetada last kartma sellist stiimulit, mida laps normaalsetel tingimustel ei kardaks.
Katse käik[muuda | muuda lähteteksti]
Katses osalenud väike Albert oli üheksakuune ning Johns Hopkinsi ülikooli alla kuuluva Phippsi psühhiaatriakliiniku töötaja poeg. Enne eksperimendi algust testiti väikese Alberti emotsioone, st talle näidati lühikest aega ja esimest korda elus valget rotti, jänest, koera, ahvi, karvadega ja karvadeta maske, puuvillast lõnga, põlevat ajalehte jms. Väike Albert ei väljendanud hirmu nähes ülaltoodud objekte.
Katse ajal asetati Albert ruumi keskel olevale madratsiga kaetud lauale. Valge laborirott pandi lapse lähedusse ja lubati tal rotiga mängida, kusjuures siis laps rotti ei kartnud. Järgmistel katseseeriatel tekitasid eksperimentaatorid valju heli, lüües haamriga vastu raudpulka, lapse selja taga hetkel, mil ta rotti puutus. Heli kuuldes hakkas laps nutma, mis väljendas hirmu. Pärast mitut sellist kahe stiimuli seostamist esitati Albertile taas ainult rott (ilma valju helita). Kui rott ilmus, siis muutus Albert kartlikuks, hakkas nutma, pööras ja püüdis loomast eemale liikuda. Seega oli laps seostanud valge roti (esialgne neutraalne stiimul, nüüd tingitud stiimul) valju heliga (tingimata stiimul), mille tõttu tekkis Albertil tugev emotsionaalne vastus (algne tingimata vastus valjule helile, nüüd tingitud vastus rotile).
Väike Albert üldistas oma reaktsiooni (nutmine) roti nägemisel ka teistele karvastele objektidele, nagu karvasele koerale, kasukale ja valge habemega jõuluvanamaskile.
Tulemused[muuda | muuda lähteteksti]
Katses ilmnesid järgmised tulemused:
- Kui esitada vali heli (tingimata stiimul), on tulemuseks hirm (tingimata vastus), mis on loomulik vastus.
- Kui esitada rott (neutraalne stiimul) üheaegselt valju heliga (tingimata stiimul), on tulemuseks hirm (tingimata vastus).
- Kui esitada rott (tingitud stiimul), on tulemuseks hirm (tingitud vastus), mis näitabki õppimist.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Watson, J.B., Rayner, R. (1920). Conditioned emotional reactions. Journal of Experimental Psychology, 3, 1-14