Katse väikese Albertiga

Allikas: Vikipeedia
The film of the experiment

Katse väikese Albertiga oli uuring, mis andis empiirilist tõestust, et klassikaline tingimine toimib ka inimestel. Katse korraldasid 1920. aastal John B. Watson ja tema assistent Rosalie Rayner Johns Hopkinsi Ülikoolis.[1]

John B. Watson soovis saada kinnitust oma tähelepanekutele, et laste reaktsioon valju heli kuuldes tulenes hirmust. Watsoni arvates oli hirm kas kaasasündinud või tingimatu vastus stiimulile. Watsoni arvas, et järgides klassikalise tingimise reegleid võib ta õpetada last kartma teistsugust stiimulit, mida normaalsetel tingimustel laps ei kardaks.

Katses osalenud väike Albert oli üheksakuune, eksperimentaatorite Watsoni ja Rayneri töökoha Johns Hopkins University alla kuuluva Phippsi kliiniku töötaja poeg. Enne eksperimendi algust testiti väikese Alberti emotsioone: talle näidati lühidalt ja esimest korda elus valget rotti, jänest, koera, ahvi, karvadega ja karvadeta maske, puuvillast lõnga, põlevat ajalehte jms. Väike Albert ei näidanud välja hirmu ühtegi ülaltoodud objekti nähes.

Eksperimendi jaoks asetati Albert ruumi keskel asetsevale madratsiga kaetud lauale. Valge laborirott asetati Alberti lähedusse ja lapsel lubati rotiga mängida. Sel eksperimendi hetkel ei näidanud laps välja hirmu roti vastu. Järgmistel katseseeriatel lõid eksperimentaatorid raudpulga vastu haamriga, tekitades nii valju heli Alberti selja taga hetkel, mil Alberti rotti puutus. Heli kuuldes hakkas väike Albert nutma ja väljendas hirmu. Pärast mitut sellist kahe stiimuli seostamist esitati Albertile taas ainult rott, ilma helita. Roti ilmudes muutus Albert hädiseks, hakkas nutma, pöördus ja püüdis rotist eemale liikuda. Albert oli valge roti (esialgne neutraalne stiimul, nüüdne tingitud stiimul) seostanud valju heliga (tingimatu stiimul), mille tõttu tekkis Albertil nutu näol tugev emotsionaalne vastus (algne tingimatu vastus valjule helile, nüüdne tingitud vastus rotile).

Väike Albert üldistas oma vastuse roti ilmumisel (nutu) teistele karvastele objektidele, reageerides sarnaselt karvasele koerale, kasukale ja valge habemega jõuluvanamaskile.

Katse viis järgmiste tulemusteni:

  • Esitades valju heli (tingimatu stiimul), on tulemuseks hirm (tingimatu vastus), mis on loomulik vastus.
  • Esitades roti (neutraalne stiimul) üheaegselt valju heliga (tingimatu stiimul), on tulemuseks hirm (tingimatu vastus).
  • Esitades roti (tingitud stiimul), on tulemuseks hirm (tingitud vastus). Sellega ongi ära näidatud õppimine.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Watson, J.B., Rayner, R. (1920). Conditioned emotional reactions. Journal of Experimental Psychology, 3, 1-14