Katse väikese Albertiga

Allikas: Vikipeedia

Katse väikese Albertiga oli uuring, mis andis empiirilist tõestust, et klassikaline tingimine toimib ka inimestel. Katse korraldasid 1920. aastal John B. Watson ning tema assistent Rosalie Rayner Johns Hopkinsi Ülikoolis[1]

John B. Watson oli huvitatud leidmaks tõestust oma tähelepanekutele, et laste reaktsioon valju heli kuuldes, tulenes hirmust. Watsoni arvates oli hirm kas kaasasündinud või tingimatu vastus stiimulile. Watsoni arvas, et järgides klassikalise tingimise reegleid võib ta õpetada last kartma teistsugust stiimulit, mida normaalsetel tingimustel laps ei kardaks.

Katses osalenud väike Albert oli üheksakuune ning eksperimentaatorite Watsoni ning Rayneri töökoha Johns Hopkins University alla kuuluva Phippsi kliiniku töötaja poeg. Enne eksperimendi algust testiti väikese Alberti emotsioone: talle näidati lühidalt ja esimest korda elus valget rotti, jänest, koera, ahvi, karvadega ja karvadeta maske, puuvillast lõnga, põlevat ajalehte jms. Väike Albert ei näidanud välja hirmu ühtegi ülaltoodud objekti nähes.

Eksperimendi jaoks asetati Albert ruumi keskel asetsevale madratsiga kaetud lauale. Valge laborirott asetati Alberti lähedusse ja lapsel lubati rotiga mängida. Sellel eksperimendi hetkel ei näidanud laps välja hirmu roti vastu. Järgnevatel katseseeriatel lõid eksperimentaatorid rauast pulga vastu haamriga, tekitades nii valju heli Alberti selja taga hetkel, mil Alberti rotti puutus. Heli kuuldes hakkas väike Albert nutma ning näitas välja hirmu. Pärast mitut sellist kahe stiimuli seostamist, esitati Albertile taas ainult rott, ilma helita. Roti ilmudes muutus Albert hädiseks, hakkas nutma, pöördus ja püüdis rotist eemale liikuda. Albert oli valge roti (esialgne neutraalne stiimul, nüüdne tingitud stiimul) seostanud valju heliga (tingimatu stiimul), mille tõttu tekkis Albertil nutu näol tugev emotsionaalne vastus (algne tingimatu vastus valjule helile, nüüdne tingitud vastus rotile).

Väike Albert üldistas oma vastuse roti ilmumisel (nutu) teistele karvastele objektidele, regeerides sarnaselt karvasele koerale, kasukale ja valge habemega Jõuluvana maskile.

Katse viis järgmiste tulemusteni:

  • Esitades valju heli (tingimatu stiimul), on tulemuseks hirm (tingimatu vastus), mis on loomulik vastus.
  • Esitades roti (neutraalne stiimul) üheaegselt valju heliga (tingimatu stiimul), on tulemuseks hirm (tingimatu vastus).
  • Esitades roti (tingitud stiimul), on tulemuseks hirm (tingitud vastus). Sellega ongi ära näidatud õppimine.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Watson, J.B., Rayner, R. (1920). Conditioned emotional reactions. Journal of Experimental Psychology, 3, 1-14