Kasutaja:WebsiteCookieMonster
Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]
Teema valik oli juhuslik ning saatus otsustas, et minu referaadi teemaks on estofiilist keeleteadlase Eduard Ahrensi ja tema keeletööde mõju eesti keele häälikupõhise kirjutamise arendusele. Referaadis tuleb juttu ka Friedrich Reinhold Kreutzwaldist, kes oli suuresti seotud eesti kirjakeele kasutuselevõtuga. Referaadis üritan väljaselgitada, miks on Eduard Ahrensil nii suur roll eesti kirjakeele arengus.
Eduard Ahrens[muuda | muuda lähteteksti]
Eduard Ahrens sündis Tallinnas 3.aprillil 1803. aastal.Noorena käis ta Tallinna Tammkoolis ning hiljem õppis Tartu Ülikoolis tehnoloogiat. Pärast õpingute lõpetamist oli ta Pikavere ning Vana-Vigala mõisas koduõpetaja.
Ahrens on üks olulisemaid alusepanijaid tänapäeva grammatika ja kirjakeelele. Eduard Ahrens oli pastor ning keeletööga tegeles pastoriameti kõrvalt. Aastal 1837 alustas ta oma pastoritööd ja tegeles sellega kuni oma surmani 19. veebruaril 1863. aastal. Ahrens tegi Kuusalu kihelkonnas toimunu kohta ülestähendusi kroonikaraamatusse aastatel1837 kuni 1852. Kroonikaraamatutes on kirjas ümberkaudsete mõisnike ja kiriku laulumeeste, köstrite ning kellameeste vahetumise kohta. Teada on prohvet Maltsveti tegevusest 1858. aastal, Mahtra sõja sündmustest, selleaegsest haigusepuhangust, mismoodi 1851. aastal „randus” Rammu saarel vaalaskala ja Krimmi sõjast. Kuid ta pole maininud oma kroonikaraamatus kui palju energiat võtab keeletöö ning et Elias Lönnrot teda võõrustas.
„Eduard Ahrens oli väga andekas ja äärmiselt energilise iseloomuga inimene. Tõde oli tema jaoks kõige tähtsam, selle eest seisis ta kartmata, ta ei rääkinud kellegi selja taga, vaid ütles tõtt kartmatult ja kõigi ees. Loomulikult paistis ta käitumine seetõttu sageli tundetu ja ebaviisakas, mis oli ilmselt ka selle põhjuseks, et vaid vähestel oli temaga lähedasem sõbralik suhe.” tähendas 1863. aastal Kuusalu pastoriks tulnud Woldemar Kentmann. Ahrens oli tõepoolest mitte kõige sõbralikum inimene ning oma seisukohti väljendas ta väga ausalt ning karmilt. Võib olla sellepärast oligi ta Faehlmanni ja Kreutzwaldi loomingu kriitik. Ahrensikohta on säilinud Eesti Rahvaluule arhiivis palju anekdootlikke lugusid. Eduard Ahrensi keeletööd on püütud halvustada ning maha teha väidetavast haridusvaenulikkusest, kuid võime olla uhked, et ta kogus kohalikku sõnavara talupoegadega vesteldes, väljatöötadesgrammatikat, millest on saanud eesti kirjakeele osa. Tunnustust avaldatakse 12-le rahvuslikule suurkujule 19. sajandi lõpust, 20. sajandi algusest pärit postkaardil, kus ontunnustust pälvinud ka sakslane Eduard Ahrens. (Sõnumitooja 05.10.2016) [1]
Eduard Ahrens eesti keele edendajana[muuda | muuda lähteteksti]
Eduard Ahrensi tuntakse kui uue kirjaviisi rajajat ning kui Eesti riigikeele loojat. Tema korrastatud keele põhimõtete järgi toimib meie riik tänapäeval, suheldakse eesti keeles ning õpetatakse inimestele üle maailma kaasaegset eesti keelt. Ta oli tähelepanuväärseim estofiil, kes seni elanud on. Ahrens lähtus vaid saksa keele arusaamadest 19. sajandi alguseni. Oluline roll eesti keele vanaaja kirjaviisis on lühikeste ja pikkade häälikute vastandusel. (Kristiina Ross, 2017)
Rahvusliku liikumise suurkuju Villem Reimann andis Eduard Ahrensi keeletöö mastaabile parima hinnangu. Hilisemad keelearendajad toovad välja, et on toetunud oma töös „Ahrensi õlade pääle”. Ahrens ei olnud eesti keele ainus arendaja. Tema soov oli parandada piibli keelt. Ta soovis vabastada talurahva keele saksa mõjudest selle sajandi jooksul. Ta oli ka esimene, kes märkis olev käände olemasolu. Sakslasest keeleteadlane ei saanud tugineda omaenese keelevaistule, seepärast kogus ta kokku rahvaliku sõnavara, tänu millele oma grammatika üles ehitas. Ferdinand Johann Wiedemanni sõnul olevat Ahrensenesekindel, kannatlik ja arukas inimene, kes ei lasknud ennast mõjutada teiste arvamusest. Tänu nendele loomuomadustele oligi Ahrensil võimalik luua ületamatu iseseisev grammatika. 19. sajandi algul soovitas Adolf Ivar Arwidson, Soome kirjamees ja ajaloolane, minna üle soomepärasele kirjaviisile. Ahrens tuli järeldusele, et eesti keel on soome keele tütar, väites, et soome keelest on võimalik tuletada eesti sõnakujusid. Eestist huvitatud Soome rännumees Elias Lönnrot külastas Eestit keeleteaduslikel ja folkloori uurimis eesmärkidel. Ta rändas jalgsi Kuusallu, kus teadis elavat keeleuurija Ahrensi, kes oli avaldanud oma põhiteose tallinnamurdelise eesti keele grammatika „Grammatik der Ehstnischen Sprache”. Sellesama Soomest kaasa võetud raamatuga ilmus ta Ahrensi ukse taha. Kolm päeva hiljem lahkus Lönnrot Eestist ega naasenud siia enam kunagi. Ahrens ei leidnud algul poolehoidu tolleagseteskeelearendajates ja autoriteetides. Tema tööd halvustati ning kõigi teiste töö oli õigem. Hiljem võeti Ahrensi reform vastu kuna uus kirjaviis on parem. Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald ei pooldanud algul ka Ahrensi keeleuuendust. Viimane väljendas end järgmiselt: „Et ma küll sinna uuendamisse waimo immeks pannes kidan, siiski ei ussalda ma ni järsko sinnu jälgede sisse astuda, enne kui te-radda natukenne laiemaks sab tallatud.“Esimene raamat, kus kasutati Ahrensi uut kirjaviisi, oli1844. aastal ilmunud teos „Toomas Vesten, Lapo rahva usoärataja Norra maal”. „Minu grammatika ilmus liiga vara! Aeg, mil seda hinnata osatakse, on tulevikus!“, ütles Ahrens1862. aastal, Eestimaa sinodil, aasta enne oma enese surma. Kuigi pärast tema surma väljateenitud tunnustust hakati austama, ei jäänud märkamata tema tehtu eluajalgi. 1842. aastal sai Ahrens Eestimaa Kirjanduse Seltsi korraliseks liikmeks, 1845. aastal Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetaja liikmeks. Ahrens valiti Õpetatud Eesti Seltsi auliikmeks 1845. aastal tänu rahvaluule ja eesti keele alastele töödele. Ahrens pälvis professionaalse tunnustuse 1854. aastal, tänu Andreas Johan Sjörgenile, kes esitas tema 1852. aastal ilmunud grammatika teise trüki Keiserliku Peterburi Teaduste Akadeemialt määratava ning Uurali töösturi ja metseen Pavel Demidovi asutatud teadusauhinna komisjonile. Tänu sellele pälvis ta tunnustust F. J. Wiedemannilt kuna jõudis positiivsele seisukohale Ahrensigrammatika olulisusest. Ahrens pöördus rahvakeele juurde ja tal oli julgust lahku lüüa senisest kirikukeelest, seda tunnustas Wiedemann eriti. Eriliselt hakkas Ahrens jälgima ja järgima rahva keele grammatikat. Teised pastorid olid ka uurinud rahva keelekasutust. Uude kirjaviisi skeptiliselt suhtunud Kreutzwaldist sai Ahrensi veendunud pooldaja 1850-ndail aastail. Uues kirjaviisis hakkas aga ilmuma EstiPostimees 1872. aasta suvel. Ahrensi uut õigekirja õpetati 1881. aastaks 349 Eesti kubermangu ja 163 talurahvakoolis. Eesti keel loomulikult areneb kogu aeg edasi, kuid see seisab Ahrensi rajatud vundamendil. (Sõnumitooja 05.10.2016) [2]
Friedrich Reinhold Kreutzwald[muuda | muuda lähteteksti]
Friedrich Reinhold Kreutzwald sündis 1803. aastal Jõepere mõisa pärisorjast kingsepa Juhani ja toatüdruk Anne pojana. Nende perekond päästetakse 1815. aastal pärisorjusest, neile antakse perekonnanimi - Reinholdsohm. Alghariduse sai ta kodust ja 1815. aastal läks ta Rakvere elementaar- ja kreiskooli ning lõpetas seal käimise aastal 1818, kui ta suunati Tallinna algul poepidaja, hiljem algkooliõpetaja, ametit õppima. 1819-1820 lõpetas Tallinnas saksa kreiskooli ning asus tööle Tallinnas nii posite kui ka tütarlaste algkoolis.
Peterburis üritas omandada arsti elukutse, kuid selles ta kukkus läbi. 1826. aastal sai ta siiski Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Kreutzwald sooritas 1883. aasta alguses Tartu Ülikooli lõpueksamid, hakkas Võrus arstiks, abiellus Marie Elisabeth Saedleriga ja ostis endale maja. Ta kolis uuesti Tartusse 1877. aastal, kui oli lõpetanud arstipraksise.Kreutzwaldist kujunes arstitegevuse kõrvalt välja ühiskonnategelane ning literaat.
Kreutzwaldil oli suur tahe ja soov luua kirjandusteoseid. Tema teekond viis eestikeelse eepose; millega oli algust teinud Faehlmann, lõpuni kirjutamiseni Õpetatud Eesti Seltsi palvel. Oma esimeses mugandus kirjateoses ”Wina-katk” 1840.aastal rääkis ta Eesti oludele kohandades alkoholi kahjulikust mõjust. Samal perioodil on ta on kirjutanud ka teise tõlketeose “Wagga Jenowewa ajalik elloaeg” muganduse aastal 1842.Teiseks valdkonnaks koostas ta kogumikke, nagu “Sipelgas” I ja II aastatel 1843 ja 1861. Need teosed olid mõeldud rahvale üldharivat sisu pakkumaks. Olulisemaks teoseks olev illustreeritud sari “Maailm ja mõnda, mis seal sees leida on” I osa nägi ilmavalgust aastal 1848 ning viimane ehk V osa 1849. aastal.
Kolmas valdkond Kreutzwaldi loomingust oli seotud arstivaldkonnaga. Teemad, mis olid mõeldud maarahvale. Viimane meditsiinialane teos tuli välja 1879. aastal, nimega “Kodutohter”.
Neljandaks mängis suurt rolli Kreutzwald kui eesti kirjakeele arendaja 19. sajandil. 1852. aastal hakkas ta kasutama uut kirjakeelt oma ilukirjanduste ja rahvavalgustuslikes loomingutes, kasutades siiamaani kasutatavaid sõnu. Kreutzwald abistas 1861. aastal F.W.Wiedemann ”Eesti-saksa sõnaraamatu” koostamisel, mis anti välja 1869. aastal. 1850-ndate lõpul valminud “Eesti rahva ennemuistsed jutud” I, II, ja III on Kreutzwaldi proosaloomingu tippteosteks. Muinasjuturaamat “Ennemuistsed jutud” oli aga kõige mahukam eesti algupärase kirjanduse teoseid, mis ilmus ka saksa keeles.
F.R.Kreutzwald suri 13. augustil 1882. aastal, külmetushaiguse tagajärjel. (Marin Laak, Eesti Kultuurilooline veeb)
Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]
Referaadi sisu oli huvitav ning mul on väga hea meel, et just mina sellise teema sain. Tore oli teada saada laiemalt eesti keele kohta ja kuidas eesti kirjakeel sündis. Referaadi koostamise käigus sain teada kui suur roll on olnud Eduard Ahrensil eesti kirjakeele arengus.