Kasutaja:ViktoriaJakovleva/liivakast
Dos ehk kaasavara oli Rooma eraõiguses - vara, mille naine abielludes kaasa tõi, et aidata mehel kanda temal lasuvat kohustust lapsi ja naist üleval pidada (alimentatio).[1]
Kaasavara tõi abiellu kaasa küll naine, aga see läks abielu ajaks mehe omandisse, kes võis seda vabalt käsutada. Printsipaadi ajal oli seadusega keelatud aga maatükkide võõrandamine naise loata.[2]
Kaasavara andmine ei olnud Rooma õiguse kohustuslik järelklassikalise ajani, kuid oli sotsiaalne tava. Kaasavara võis anda naine ise (kui ta oli persona sui iuris ehk iseseisev isik) või perekonnapea (kui naine oli persona alieni iuris ehk teise isiku võimu all). Sõltuvalt sellest, kes dos´i määras, jagunes see dos profecticia´ks (oli määratud naise pater familias´e poolt) ja dos adventicia´ks (naise enda poolt määratud kaasavara).[3]
Kaasavara saatus abielu lõppemisel[muuda | muuda lähteteksti]
Abielu lõppemisel läks dos naise või tema pärijate kätte tagasi. [4]
Vabariigi teise poolel oli tavaks sõlmida koos abielulepinguga täiendavalt suuline leping, mille kohaselt pidi dos´i abielulahutuse korral naisele tagastama.[2]
Selline kaasavara oli tuntud kui dos receptitia (´tagastatav kaasavara´), mehe lubadus oli täidetav actio ex stipulatu, standardse lepingulise õiguskaitsevahendi abil. Alternatiivseks praktikaks oli hinnata kaasavarat (dos aestimata), mees lubas abielu lõppemisel kokkulepitud hinda maksta[5].
Dos´i tagastamise reeglid sõltusid sellest, kas abielu lõppes ühe abikaasa surma või abielulahutuse tõttu. Kui naine suri ja tema isa, kes andis dos´i, oli samuti juba surnud, jäi dos abikaasale, abikaasa pärijatel aga puudus õigus nõuda kaasavara. Mehe surma korral läheb dos naisele.[6]
Augustuse reformid[muuda | muuda lähteteksti]
Augustuse ajal kehtestati üksikasjalikud eeskirjad, mis käsitlesid naise kaasavara tagastamist abielu lõppemisel:
(a) Abielulahutus. Naine (või tema paterfamilias, kui ta on elus) võis nõuda dos´i mehe käest actio rei uxoriae (´naise kaasavara tagastamise hagi`) abil. Mees pidi üldiselt hoolitsema naise kaasavara eest oma kulul.
Mees võis omakorda nõuda naisele tehtud kingituse väärtuse maksmist actio rerum amotarum abil.
(b) Surm. Naise surma puhul säilitas mees kaasavara, kui naise paterfamilias oli juba surnud[7].
Justinianuse reformid[muuda | muuda lähteteksti]
Justinianuse ajal actio rei uxoriae oli kaotatud. Standardseks kaasavara tagastamise õiguslikuks abinõuks sai actio ex stipulatu, mida oli võimalik esitada isegi siis, kui poolte vahel ei olnud kokkulepet kaasavara võõrandamise kohta[8].
Dig.23.3.17.pr. Kaasavaraga seotud asjades vastutab abielumees nii tahtluse kui ka süü eest, kuna kaasavara oli antud tema huvides. Samuti peab ta kaasavara puhul vastutama samasuguse hoolsuse [ülesnäitamise] eest nagu ta näitaks üles enda asjade suhtes[9].
Donatio propter nuptias[muuda | muuda lähteteksti]
Donatio propter nuptias oli mehe poolt naisele enne abielu tehtud kink, n.ö. vastukink naise poolt abiellu toodud kaasavarale. Sellega taheti anda naisele tagatis aluseta lahutuse puhuks mehe poolt. Donatio vastas suuruselt umbes dos´ile. Justinianus käskis seda laadi kinki nimetada alati donatio propter nuptias. [1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Ilus, E (2000). Rooma eraõiguse alused. Tallinn: AS Kirjastus ILo. Lk 89-90.
- ↑ 2,0 2,1 Бесецкая, Н (2008). Римское Гражданское Право. Новополоцк: ПГУ. Lk 87.
- ↑ Московский Экономико-Правовой Институт (2010). [www.mepi77.com/doc/128-4.doc "Римское право"].
{{netiviide}}: kontrolli parameetri|URL=väärtust (juhend) - ↑ Победоносцев, Константин (2014). Курс гражданского права. Москва: Директ-Медиа. Lk 1050.
- ↑ Du Plessis, P (2015). Borkowski´s textbook on Roman law (5th edition). Oxford: Oxford University Press. Lk 132.
- ↑ Зайков, А (2012). Римское частное право. Москва: Университет Дмитрия Пожарского,. Lk 89-90.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: üleliigsed kirjavahemärgid (link) - ↑ Du Plessis, P (2015). Borkowski´s textbook on Roman law (5th edition). Oxford: Oxford University Press. Lk 133-134.
- ↑ Du Plessis, P (2015). Borkowski´s textbook on Roman Law. Oxford: Oxford University Press. Lk 134.
- ↑ Siimets-Gross, H., Ristikivi, M (2017). [file:///C:/Users/default.default1/Downloads/Allikatekstekaasustejaoksabistavalt2018%20(1).pdf "Rooma eraõiguse allikad"] (PDF).
{{netiviide}}: kontrolli parameetri|URL=väärtust (juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)