Kasutaja:UmalasM/liivakast
 | See on kasutaja UmalasM liivakast. Kasutaja liivakast on kasutajalehekülje alamleht. Siin kasutaja katsetab või valmistab ette loodavaid artikleid. See ei ole entsüklopeediaartikkel. Enda liivakasti loomiseks klõpsa siia. |
Energiamajandus
Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]
Energiamajandus kirjeldab majandustegevuste kogumit, mis on omavahel seotud energeetiliste primaarsete ning sekundaarsete ressursside (energiatoodete) uurimise ja kasutamise kaudu. Energiamajandus hõlmab endas nii energia vahetarbimist (tootmist ja jaotamist) kui ka lõpptarbimist. Seetõttu on energiamajanduse tegevustes omavahel seotud nii ettevõtlus, valitsemissektor kui ka eratarbijad.
Energiat kasutatakse mitmesuguste muundamisprotsesside kaudu, mille lõpptulemiks on üldjuhul soojus või elekter. Energiamajanduses kasutatakse energiat teenuste pakkumiseks või toodete loomiseks. Eelnevast tulenevalt kujuneb nõudlus energia järele sõltuvalt tarbitavate energiateenuste iseloomust, energia maksumusest ning muundamistehnoloogiate efektiivsusest.
Eesti energiamajandus on käsitletav viie suure valdkonnana:
Samas ei ole neid valdkondi võimalik käsitleda täielikult iseseisvana, vaid need on omavahel orgaaniliselt põimunud. Eriti on omavahel seotud hoonete energiatarbimine, soojusmajandus ja elektrimajandus ning transpordi energiatarbimine ja kohalike kütuste tootmine. [1]
Elektrimajandus[muuda | muuda lähteteksti]
Kogu elektri tootmise, ülekandmise ja tarbimise protsess toimub turupõhiselt, mitte subsiidiumidele tuginevalt ja majanduse konkurentsivõime arvelt. Elekter toodetakse erinevates elektrijaamades, kus see edastatakse elektrivõrku. Elektrivõrk jagatakse tinglikult kaheks osaks: põhivõrgu eesmärk on toimetada elektrienergiat suurte vahemaade taha ning jaotusvõrgu eesmärk on elektrienergia jaotamine väiketarbijatele.
Energia saadakse energiaallikatest, mis jagunevad taastuvateks ja taastumatuteks energiaallikateks. Taastuvad on energiaallikad, mis ei saa otsa erinevalt taastamatust energiaressursist. Taastuvate energiaallikate alla kuuluvad näiteks päikeseenergia, tuuleenergia, hüdroenergia, geotermiline energia ning biomassienergia. Taastumatute energiaallikate alla kuuluvad näiteks fossiilsed kütused ja tuumaenergia
Kõige rohkem elektri tootmises kasutatavad taastuvad energiaallikad Eestis on biomass ja tuul. 2016. aasta seisuga oli Eestis kokku võrku ühendatud 375 MW elektrituulikuid elektritoodanguga 589 GWh aastas. Biomassi, biogaasi ja biolagunevaid olmejäätmeid kasutavaid elektrijaamasid on Eestis installeeritud võimsusega 166 MW elektritoodanguga ligikaudu 681 GWh. Võttes arvesse ka biomassi koospõletamist Narva elektrijaamades, toodeti 2016. aastal bioenergiast ligikaudu 790 GWh elektrienergiat. Geograafiliste tingimuste tõttu on Eestis madal potentsiaal hüdroenergia kasutamiseks ning päikeseenergia kasutamine elektri tootmisel on leidnud rakendust peamiselt väikelahendustena. [2]
Soojusmajandus[muuda | muuda lähteteksti]
Soojusmajandust reguleeritakse Eestis eelkõige kaugkütteseadusega. Rakendatavad poliitilised valikud ja rakendatavad meetmed peavad lähtuma eesmärgist, et soojusmajandus on pikaajaliselt jätkusuutlik ega vaja tavapärasele majandustegevusele täiendavaid investeerimis- ega tegevustoetusi. Soojust toodetakse valdavas enamuses kohalikest ja taastuvatest kütustest ning kütusevabadest energiaallikatest.
Kaugkütteseadus reguleerib soojuse tootmise, jaotamise ja müügiga seonduvaid tegevusi kaugküttevõrgus ning võrguga liitumist. Nimetatud tegevused peavad olema koordineeritud ning vastama objektiivsuse, võrdse kohtlemise ja läbipaistvuse põhimõtetele, et tagada kindel, usaldusväärne, efektiivne, põhjendatud hinnaga ning keskkonnanõuetele ja tarbijate vajadustele vastav soojusvarustus. Kaugkütteseadusega kavandatud muudatused (ENMAK 2030) annavad regulatiivse kindluse ning lisamotivatsiooni soojatootjatele, mis on vajalik taastuvate allikate ja turba kasutuse suurendamiseks ning kallimate fossiilsetest kütuste (nt. põlevkiviõli või maagaas) kasutamise vähenemiseks. Seaduseelnõuga taotletavad põhilised muudatused on kirjeldatud alljärgnevalt:
- Otseühenduse kaudu jaotatud soojust ei nimetata enam kaugkütteks, mistõttu ei pea soojusettevõtja otseühenduse kaudu jaotatud soojuse hinda Konkurentsiametiga kooskõlastama ning sellele ei laiene kogu võrgupiirkonna jaotusteenuse kulud.
- Kaugküttepiirkonnas võivad tarbijad lisaks kaugküttevõrgust saadavale soojusenergiale tarbida ka kütusevabadest ja taastuvatest allikatest muundatud soojust. Sealjuures ei pea kütusevabad taastuvad allikad ei olema muundatud selliselt, et muundamisprotsessis on kasutatud taastuvatest allikatest muundatud elektrienergiat.
- Tuuakse sisse soojusmajanduse arengukava mõiste ning selle koostamise põhimõtted. Soojusmajanduse arengukava on kohaliku omavalitsusüksuse visioonidokument, mis on aluseks omavalitsuse territooriumil asuva (kaugkütte)võrgupiirkonna arengu koordineerimisel. Arengukava koostamise eesmärgiks on analüüsida ja selgitada välja optimaalseimad variandid efektiivse ja kulutõhusa kaugküttepiirkonna jätkusuutlikuks arendamiseks. Soojusmajanduse arengukava olemasolu on aluseks perioodi 2014–2020 investeeringutoetuste taotlemisel.
- KOV (Kohalik omavalitsus), kus võrgupiirkonnas on kaugküttesoojuse müügimaht alla 50 GWh/a, peab võtma hiljemalt 31. detsembriks 2017 vastu oma haldusterritooriumil paiknevate võrgupiirkondade soojusmajanduse arengukavad.
- Soojuse müümisel tarbijale võib soojusettevõtja rakendada kas ühe- või kahetariifset müügihinda. Ühetariifne müügihind arvutatakse soojuse tootmiseks, jaotamiseks ja müügiks vajalike kogukulude alusel. Kahetariifne müügihind koosneb püsitasust ja muutuvtasust ning need arvutatakse püsikulude ja muutuvkulude alusel. Kolm kuud enne kahetariifse hinna rakendamist peab soojusettevõtja avaldama oma veebilehel püsi- ja muutuvtasude kujunemise põhimõtted, mida tuleb rakendada võrgupiirkonna kõikidele tarbijatele võrdväärsetel tingimustel.
- Võrgupiirkonnas, kus soojuse kaalutud keskmine müügihind ei ületa kehtestatud referentshinda, ei pea soojusenergia hinda Konkurentsiametiga kooskõlastama. [2]
Energiatarbimine transpordis[muuda | muuda lähteteksti]
Transpordisektori senine energiatarbimine[muuda | muuda lähteteksti]
Transpordisektor on oluline energia lõpptarbija. Konkurentsivõime kava kohaselt on üheks Valitsuse poliitika põhisuunaks majanduse üldise ja ressursi ning energiamahukuse vähendamine ning seega peab transpordisektor muutuma oluliselt energiasäästlikumaks. Selle saavutamiseks on kolm liikuvuskorralduse tegevussuunda (sundliikumiste asendamine, sundliikumiste vähendamine, säästlikuma liikumisviisi eelistamine)., kuna konkurentsitult suurima energiatarbega transpordi valdkond on maanteetransport. Lisaks on oluline veel sõidukipargi ökonoomsuse suurendamine, mida ühest küljest tehakse alternatiivsete kütuste kasutuselevõtu suurendamisega ja inimeste teadlikkuse tõstmisega energiasäästu vajalikkusest. Samas on oluline tähele panna, et aastaks 2020 ei ole reaalne transpordisektori energiatarvet võrreldes 2013. aastaga vähendada, küll on aga võimalik kasvutrendi aeglustada ning luua baas, millelt pöörata energiatarbimine langusesse 2020-ndatel.[1]
Eesti transpordisektori energiatarbimine inimese kohta, nagu enamuse Ida-Euroopa riikide transpordisektorite energiatarbed, on alla Euroopa Liidu keskmise. Eesti vastav näitaja oli 2011 aastal 6,82 MWh/in/a ja Euroopa Liidu tolleaegse 27 liikmesriigi keskmine näitaja oli 8,44 MWh/in/a.
Aastatel 2000-2012 on transpordi energiatarve kasvanud 2 TWh 8,75 TWh-ni. Kuna konkurentsivõime kavas „Eesti 2020“ on üheks Valitsuse poliitika põhisuunaks majanduse üldise ja ressursi ja energiamahukuse vähendamine, siis peab transpordisektor muutuma oluliselt energiasäästlikumaks. Seda aitavadki saavutada kõik kolm liikuvuskorralduse tegevussuunda, kuna konkurentsitult suurima energiatarbega transpordi valdkond on maanteetransport. Lisaks on oluline veel sõidukipargi ökonoomsuse suurendamine, mida ühest küljest tehakse alternatiivsete kütuste kasutuselevõtu suurendamisega (vt. Teede ja liikluse peatükk) ja inimeste teadlikkuse tõstmisega energiasäästu vajalikkusest.[1]
Tanspordisektori energiatarbimine kütuseliigiti[muuda | muuda lähteteksti]
Transpordi energiatarbmise all arvestatakse mootorikütuste ja elektrienergia tarbimist eestisisestel kauba- ja reisijatevedudel (sh sõiduautod). Rahvusvahelises lennunduses ja merevedudes kuluvat energiat riigi energiabilanssi ei arvestata
Ligi 25% energia lõpptarbimisest Eestis tuleneb transpordist, millest omakorda 94% maanteevedudest ja autodest, mille energiatarve kaetakse imporditavate vedelkütustega. Energiatarbimise jagunemine kütuseliigiti on esitatud 2010 aasta statistika põhjal, millest selgub, et põhiliselt kasutatavateks energiakandjateks on diislikütus ja bensiin. Elektri tarbimine jagunes transpordisektoris vastavalt: elektritramm ja troll 23 GWh ning elektrirong 15 GWh. Elektri tarbimine transpordisektoris moodustab nii transpordisektori kui ka kogu riigi elektritarbimisest väga väikese osa, aastal 2010 oli see 38 GWh, mis oli 0,44% transpordisektori energiatarbimisest ja 0,77% kogu riigi elektritarbimisest.
]Transpordi energiatarbimine on viimase 10 aasta jooksul kasvanud ligi 35% - seda eelkõige suurenenud autokasutuse ning maanteevedude kiire kasvu tõttu. Transpordi energiatarbimise kasvu ja energiasäästupotentsiaali on Eestis üsna vähe uuritud ja teadvustatud. Eesti transpordi energiatarbimist on viimati lähemalt uuritud 2010. a Riigikantseleile koostatud Säästva transpordi raportis[3].
Elektertransport Eestis on kaks arendatavat elektertranspordisüsteemi:
- Elektriautod (Eesti elektromobiilsuse programm ELMO)
- Plaanitav Euroopa riikide vaheline kiirraudtee projekt, mille osasks on Rail Baltic.
Elektriautode puhul on oluline kuidas meie üleriigiline kiirlaadijate võrk käitub ning kuidas autod meie tingimustes vastu peavad. Elektriautode kasutajate sõnul on üldine probleem aku väike maht ning sellest tulenev väike kilometraaž.
Elektertranspordisüsteemid, eriti kui nende kasutamine omab suurt osakaalu kogu transpordimahust, eeldab elektrisüsteemilt erilist tähelepanu töökindlusele ning suurendab elektrisüsteemi operaatorite vastutust.
Biometaani kasutuspotentsiaal transpordis[muuda | muuda lähteteksti]
Biometaan on üks potensiaalseim kodumaine taastuvkütus, mis aitaks saavutada Eesti taastuvkütuste-alaseid eesmärke transpordisektoris. Üks normaalkuupmeeter (1 Nm3) biometaani on kütteväärtuselt ligilähedane bensiiniliitri kütteväärtusega (10 kWh/Nm3). Biometaani aastasest potentsiaalist 2050.aastal (371 mln Nm3) on ettepanek kasutada pool transpordis ja pool elektri ja soojuse koostootmiseks .
Tegelikkuses on mõistlik kasutada biogaasi elektri ja soojuse koostootmiseks ainult nendes piirkondades, kus on olemas piisav ja soovitavalt aasta läbi soojuse tarbimine. Seega tegelikkuses võib biometaani kasutada transpordis ka rohkem kui pakutud 185 mln Nm3, sest biometaani võib kasutada paralleelselt maagaasiga kõikides seadmetes kus maagaasigi. Võrdluseks 2011. aastal oli maagaasi tarbimine 632 mln Nm3. Eesti Biogaasi Assotsiatsiooni on teinud Ettepanekud biometaani kasutamise edendamiseks transpordikütusena.[2]
Elamumajandus[muuda | muuda lähteteksti]
Elamu- ja energiamajandus on Eestis omavahel tihedalt seotud, kuna hoonete energiavajadus moodustab olulise osa Eesti energiabilansist. Eestis on kodumajapidamiste sektori energiatarve üle 40% energia lõpptarbimisest ning suurim osa sellest on tingitud hoonete energiatarbimisest. [2]
Eesti eluasemesektori probleemiks on eluruumide madal energiatõhusus ja kvaliteet võrreldes teiste Euroopa liidu liikmesriikidega. Ekspertide hinnangute põhjal võib väita, et energiasäästu potentsiaal Eesti korterelamutes võrreldes põhjanaabritega on ligikaudu 30 %. Eluasemefondi juures on probleemiks ka sotsiaalsed tegurid: elanikkonna nõrgemate gruppide vähene maksevõime, nõrk koostöö omavalitsuste, riigi ning kodanikuorganisatsioonide vahel, mõningate piirkondade ja korterelamute tühjenemine. [1]
Teadlikkus energiamärgiste ja energiaefektiivsuse kohta on seni veel madal, näiteks kortermajade üürnikel praktiliselt puudub suhe energiamärgise olemasolusse - 69% ei pea seda oluliseks eluaseme valikul ja 19% ei tea selle tähendust. Eestis on 24 710 kolme ja enama korteriga korterelamut ning 69% tavaeluruumidest paikneb korterelamutes. Korterelamute renoveerimisel ja energiasäästu küsimustes on oluline roll korteriühistutel. Eestis elab ligikaudu 30 % elanikkonnast korteriühistutes. Lähtuvalt planeeritavatest seadusemuudatustest moodustatakse lähiaastatel kõigis korterelamutes ühistud, mille järgselt elab 68,8 % elanikkonnast korteriühistutes. Väärtustamaks korteriühistute renoveerimiste alast tegevust tuleks toetada korteriühistute Hea Ühistu Märgi taotlemist. Elamupiirkondade tervikliku renoveerimise juures on oluliseks väärtuseks ja arengu soodustavaks ühistegevus. Lisaks renoveerimistele tuleks soodustada ka ühistulist ehitust.[1]
Elanikkonna vähenemine ja vananemine tingib mõningates piirkondades madala kinnisvarahinna taseme ja tühjalt seisvad eluasemed. Uuringu Rahvastiku võimalikud arengutrendid 2012-2030 kohaselt väheneb rahvastik aastaks 2030 ligi 3% ja eakate osakaal suureneb. Sellest tulenevalt vajab Eestis hinnanguliselt lammutamist 253 ja renoveerimist 223 probleemset korterelamut ehk kokku 476 tühja või vähemalt 25% ulatuses tühja korterelamut. Seni on suurim probleemsete korterelamute osakaal Valga, Ida-Viru ja Lääne-Viru maakondades. Eesti Energiamajanduse Arengukava jaoks tellitud kaugkütte energiasäästu alase uuringu andmetel on 2013 aastal Eestis 49 kaugküttevõrku, mis on hinnatud jätkusuutmatuks ning mis tuleks põhimõtteliselt sulgeda . Antud juhtudel tuleb vaadelda korterelamute tuleviku ning kaugkütte temaatikat piirkonnas ühtse tervikuna ning võimalusel piirkonda jäänud elanikke koondada paremas seisukorras olevatesse korterelamutesse ja amortiseerunud elamud jätkusuutliku majandamise huvides lammutada. Elamupiirkonna tuleviku terviklik käsitlemine annab ka renoveerimiste planeerimisel ja tegemisel säästu. Näiteks Rakveres tehti Urb-Energy projekti raames energiaauditid ning renoveerimisprojektid kõigile Seminari tänava piirkonna korterelamutele palju soodsamalt kui oleks tulnud üksikute korterelamute projektide kogusumma [1]