Kasutaja:Sannet/harjutus

Allikas: Vikipeedia
Orienteeruja kontrollpunktis

Esimese alla kuuluvad näiteks Rahvusvahelise Orienteerumisspordi Föderatsiooni (IOF) keskkonnakomisjoni poolt koostatud rapordid. Nende eesmärk on väheste ökoloogide arvamuse ümberlükkamine, kes näevad orienteerumistkui potentsiaalselt taimestikku ja loomastikku kahjustavat tegevust ning tõestamine, et kuigi tegemist on radasid mittekasutava ja sageli suurte osavõtjate arvuga spordiüritusega, on orienteerumise ökoloogiline mõju tühine [1].

Osundatud raport toob näiteid orienteerumisele omastest karakteristikutest, mis vähendavad spordiala ökoloogilist mõju. Nendeks on

  • hajutatus ruumis – orienteerumisrajad peavad arvestama erinevate osalejate võimeid ning seetõttu moodustakse neid ühe ürituse jaoks mitmeid, mis tulenevalt radade hajumisest vähendab koormust loodusele;
  • hajutatus ajas – kuna võistlejatel on erinevad stardiajad, siis soodustab see mitmekesisemat jooksuradade valikut ning seeläbi vähendab tallamisega tekitatud kahju;
  • lühi ajaline tegevus – orienteerumisradu kasutatakse mitmekordselt lühikese ajavahemiku jooksul harva ja ka võistlused ise kestavad suhteliselt lühikest aega, mistõttu kahju loodusele ei ole nii suur ning taimkattel on võimalik taastuda ja loomadel tagasi pöörduda oma elupaikadesse;
  • pelgupaigad suurematele loomadele – orienteerumise heaks tavaks on radade planeerimisel mõelda ka sellele, kuhu suuremad loomad saaksid varjuda, ning luua rajad nendest aladest võimalikult kaugele;
  • tundlike alade vältimine – kui tundlikest aladest on planeerijaid teavitatud, on võimalik rajameistritel nendega ka arvestada ning nendesse sisenemine ära hoida, teavitades aladest osalejaid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Parker 2010