Kasutaja:Osalemine kõigile/liivakast2

Johannes Aaviku keeleuuendus

Sissejuhatus

Referaadis tutvustatakse keeleuuendajat Johannes Aavikut ja tema tegevust keeleuuenduse alal. Aavik on Eesti kultuuris väga oluline mees, sest tänu temale sai eesti keele arendamine ja korrastamine alguse. Elu meie ümber on pidevas muutumises ja sellega peab kaasas käima ka keel. Muidu juhtub , nagu minul vana-vanaemal maal külas käies, räägime juttu ja pooltest vana- vanaema Vilma sõnadest aru ma ei saa. Ja ka tema küsib tihti, et millest ma nüüd räägin?

Mul on hea meel, et loosiga valisin just sells teema, millest varem väga vähe teadsin. Selgus, et Johannes Aavik oli värvika elulooga väga haritud ja konservatiivne õpetlane, kellele oli isamaa ja selle keele hoidmine elus tähtsaimal kohal.

Uurisin ka täpsemalt, mida tähendab keeleuuendus ja miks seda vaja on. Materjali, teema kohta leidsin erinevatest raamatukogudest ja interneti lehekülgedelt.

Elulugu

Johannes Aavik sündis 8. detsembril 1880. Saaremaal Pöide kihelkonnas. Laimjala valla vallakirjutaja Mihkel Aaviku (1844–1909) pojana. Isa vend, Kuressaare kaupmees Jakob Aavik (Joosep Aaviku isa) ostis Mihklile Kuressaarde maja. Johannes Aaviku isa asus sinna elama koos abikaasa Ann Aaviku (1849–1918) ja laste Aadu, Liisi ja Juuliga. 8- aastaselt alustas ta õpinguid Kuressaares (Kasutatud 22.10.2019, [1] ). Juba tollal oli Johhannes sügavalt huvitatud prantsuse-, ladina- ja emakeelest. Keeleõpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, Nežini Ajaloo- ja Filoloogiainstituudis ja Helsingi ülikoolis, viimase lõpetas filoloogiakandidaadi kraadiga. (Sulbi, 2010)

Johannes Aavik elas oma vanemate kodus Kuressaare gümnaasiumi õpilasena aastail 1898–1902 ja hiljem, 1919–1926 samas koolis eesti keele õpetajana töötades. (Sulbi, 2010)

Helsingi Ülikooli lõpetas ta 1910. aastal romaani filoloogia, soome keele ja kirjanduse alal. Samuti on ta pidanud erinevaid ameteid. (Sirje Olesk, Kasutatud 22.10.2019 [2]) Näiteks on ta olnud prantsuse ja eesti keele õpetaja, töötanud Postimehe toimetuses, on olnud haridusnõunik ja koolide peainspektor haridusministeeriumis. (Sulbi, 2010)

Aavik tegutses hiljem keeleõpetajana Jaltas, Tartus, Kuressaares ja töötas ka Postimehe toimetuses. Aastail 1926–1934 oli ta gümnaasiumiõpetaja ja Tartu ülikooli eesti keele õppejõud, 1934. aastast haridusnõunik (koolide peainspektor), 1940–1941 kirjastuses toimetaja. Saksa okupatsiooni ajal elas Aavik Nõmmel. 1944. aastal kolis ta Rootsi, kus tegutses Stockholmis arhiivitöötajana, tõlkijana, keeleartiklite ja kooliraamatute autorina. Aastail 1960–1962 oli ta Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskogu liige (valiti 2086 häälega). Ta suri Stockholmis ja maeti sealsele Metsakalmistule.

1944. aastal põgenes Aavik Rootsi, kus jätkas oma viljakat filoloogitööd. Seal leidis ta rakendust Uppsala Ülikoolis ja Stokholmis Ungari Instituudis. 1947. aastal läks ta pensionile ning suri aastal 1973. (Sirje Olesk, kasutatud 22.10.2019 [3])

Mis on keeleuuendus?

Keeleuuenduse all peetakse silmas kirjakeele põhjalikku ümberkorraldamist, mille põhitunnuseks on keele grammatikas, sõnavaras, häälduses ja õigekirjas tehtavad olulised muudatused. Keelemuudatusi on tehtud paljudes keeltes, need on enamasti puudutanud sõnavara, harva keele grammatilist ehitust. Kõiki neid on kandnud rahvusliku iseteadvuse tõus ja rahvuskeele kiire arendamise või kaasajastamise vajadus. Ulatuslikult on 20. sajandil uuendatud näiteks heebrea, türgi, norra, ungari ja eesti keelt. Ungarlased ja eestlased on teadlikult muutnud ka oma kirjakeele grammatilist ehitust, ungarlased vähem, eestlased rohkem. (Kasutatud 22.10.2019, [4])

Grammatilisi uuendusi: i-mitmus (vanul päevil, sügavais mõtteis), lühike mitmuse osastav (jalgu, tube, õnnelikke), lühike sisseütlev (tuppa, jõkke, merre, sohu), lühem mitmuse omastav (maastike, õnnelike), viisiütleva elustamine (avasui, püstipäi, nõtkuvi jalu), i- ülivõrre (parim, kõrgeim, rikkaim), maks-vorm (tegemaks, olemaks), lauselühendite reeglistamine, sõnajärje degermaniseerimine jpm.

Sõnavaraalaseid uuendusi: julge tuletamine liidete abil, rohkesti uusi tüvisõnu: murdeist (tõhus, jõhker, pigemini), soome keelest (aade, huvitama, esitama), võõrkeeltest (tüüp/us/, neologism/us/, publik/um/), umbes 300 tehistüve, neist omakorda tuletisi (aabe, aapestik, veenma, veenduma, veene).

Tegevus keeleuuendajana

Johannes Aavik, kellest kujunes keeleuuenduse teoreetik ja juht, tegi vahet keelearenduse ja keeleuuenduse vahel, nimetades keeleuuenduseks põhjalikku reformi, mis 20. sajandi I poolel muutis eesti kirjakeele grammatikat, sõnavara ja õigekirjutust. Keeleuuenduse aluseks oli J. Aavikul kolm põhimõtet: otstarbekus, ilu ja rahvuslik omapära. Vastuoluline koosmõju nende rakendamisel tagab keele püsimiseks vajaliku muutumise. J. Aavik kostas ideaalset rahvuskeelt ruumilise ülesehituse põhimõttel: ta soetas uuendusi nii lünkade täiteks kui ka halbade keelendite asemele või neile abiks. ([5])

20. sajandi alguses hakati märkama rohkem kaasaegset kultuuri. Esimesena hakkasid keeleuuendamist nõudma kirjanikud. Kõigepelt oli vaja juhti ja selleks saigi Johannes Aavik. Ta tegeles peamiselt soome ja romaani keele- ja kirjandusteadusega. Huvi eesti keele ja selle parandamise vastu sai alguse rahvuslikust meelsusest ja kirjanduslikest huvidest. Aaviku sooviks oli arendada see selliseks nagu teised kultuurkeeled ehk siis keeleliselt sama rikkaks. (Tiiu Erelt, kasutatud 22.10.2019, [6]).

Aastal 1911 loodi Kuressaares radikaalse keeleuuenduse kava. See sisaldas nii sõnavara kui ka grammatikat. Oma teoreetilises peateoses “Keeleuuenduse äärmised võimalused” ütles Aavik nii: “Keelt ärgu peetagu mitte üksi mingi rahva tooteks, kes sellesse on vajutand oma iseloomu pitsari, kelle vaim ses avaldub ja kes seepärast seda peab kalliks varanduseks, rahvuslikuks aardeks ja oma rahvusliku individuaalsuse suurimaks tunnusmärgiks ja moodustajaks, vaid vaja temas enne kõike näha inimtoimingu abinõu, riista, masinat, mille otstarve on mõtteid väljendada ja seda sageli ka esteetiliste mõjude saavutamiseks!” Ta on ka öelnud, et “Kunstlik keeleparandaimine ja täiendamine on meie ainus pääsetee - selle tõe tahaksin tuliste tähtedega meie inimeste ajudesse kõrvetada. Meile ei jää muud üle. Alles siis saame keele! Rahvamurdeist ei saa kõike, ka soome keelest ei saa kõike.” (Tiiu Erelt, kasutatud 22.10.2019 [7])

Aaviku elutööks oli eesti keele forsseeritud ehk kiirendatud uuendamine. Ta tõi kasutusele uusi sõnu ja arendas eesti keele grammatikat (Sulbi 2010:1). Tänu sellele, et ta tundis väga paljusid teisi keeli, tekkis tal idee hakata arendama ka eesti keelt (Tiiu Erelt, kasutatud 22.10.2019 [8]). Aastal 1912 alustaski ta keeleuuendusliikumisega. Tema eesmärgiks oli arendada eesti kirjakeelt ja näidata rahvale, et eesti keel on väga ilus keel. Selleks kasutas ta veidikene äärmuslikumat suunda (kasutatud 22.10.2019, [9]).

Johannes Aaviku keelekorralduse põhimõtted: Aastal 1924 tõi Johannes Aavik välja keelekorralduse põhimõtted enda kirjutatud raamatus, mille pealkirjaks on “Õigekeelsuse ja keeleuuenduse põhimõtted”. Nendeks põhimõteteks olid: otstarbekohasus (rikkus, selgus, täpsus, lühemus, kergõpitavus ja - omandatavus), ilu (häälikuline kõlavus, ilukõla, lühemus ja stiililis-psühholoogiline ilu) ja omapärasus (häälikuseaduslikud vormid, liigse võõrapärasuseta lauseõpetus ja mitmete võõrsõnade asendamine omadega). (Tiiu Erelt, kasutatud 22.10.2019,[10])

Keelekorralduse taktika Eestis

Keelekorraldusel on justkui kaks erinevat funktsiooni: ühelt poolt ta kiirendab keele muutumist (rikastab sõnavara, eelistab liitsõnamoodustuses s-liitumist) ning teiselt poolt jällegi pidurdab muutumist (näiteks eelistab järgarvsõnade kasutust). (Erelt 2001: 23-24) Eestis jaguneb keelekorraldus üld- ja oskuskeelekorralduseks ning nimekorralduseks (Hennoste, Pajusalu 2013: 20).

1920-ndatel aastatel hakati mõtlema, et millal ja kui palju eesti keelt normida. 1925. aastal „Eesti õigekeelsuse-sõnaraamatu" I köide määras kindlaks suure osa keelest. Aavik aga ei tahtnud liiga vara keelt paika panna, sest mida.rohkem läheb aega, seda väärtuslikumaks keel muutub. Keeleuuenduse kõrgaeg oli aastatel 1912-1924. (Erelt, kasutatud 22.10.2019, OK_2000-1_12.pdf)

Miks oli Aaviku keeleuuendus edukas?

Edukusele aitas kaasa soodne ajalooline olukord, see tähendab, et oli revolutsiooniline aeg. Samuti aitas kaasa eesti kirjakeele nooruspaindlikus. Kolmandaks põhjuseks oli uuenduste otstarbekus ja keelde sobimine. Neljandaks oluliseks põhjuseks oli Johannes Aaviku energiline propaganda. (Tiiu Erelt, kasutatud 22.10.2019, OK_2000-1_12.pdf)

Aaviku loodud uued sõnad:

malbe, mőrv, naasma, relv, roim, uje, taunima, siiras

(kasutatud 22.10.2019, [11])

Tema ettepanekul laenatud sõnad:

algupärane, avardama, edu, hetk, huvi, kiinduma, soodus

Johannes Aaviku Selts

Selts asutati Tallinnas 26. septembril 1992. aastal. Johannes Aaviku Seltsi peamised eesmärgid on:

• aidata harida ja arendada eesti kirjakeelt ning tõsta keelekultuuri

• selgitada Johannes Aaviku osa eesti rahvuskultuuris

• tutvustada inimestele J. Aavikut keeleuuendajana, publitsistina, kriitikuna, tõlkija, kirjastaja, kirjaniku, seltsitegelase ja pedagoogina e. kultuuriloojana. Selts korraldab kõnekoosolekuid ja konverentse, kirjastab Aaviku tegevust ja vaimset pärandit kajastavaid teoseid, olles Johannes Aaviku autoriõiguste hoidja.

(Kasutatud 22.10.2019, [12])

Aaviku loodud teosed

• “Eesti kirjakeele täiendamise abinõudest” (1905)

• “Ruth” (1909)

• “Keele kaunima kõlavuse poole”

• “Eesti rahvusliku suurteose keel” (1914)

• “Eesti kirjakeelse stiili arenemise järgud “

• “Eesti luule viletsused” (1915)

• “Ideepe. Johannes Aaviku ideede päevik.”

• “Keel ja kirjandus”

• “Uute sõnade sõnastik” (1919)

• “Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastik" (1921)

• "Puudused uuemas eesti luules" (1922)

• “Keeleuuenduse äärmised võimalused” (1924)

• “Kuidas suhtuda "Kalevipojale" (1933)

• “Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika" (1936)

• “Rahvustunde nõrkusest Eestis”

Kokkuvõte

Varem teadis autor Johannes Aavikust nii palju, et ta on eestlaste jaoks üks oluline mees ja ta on teglenud keeleuuendamisega. Autor sai täpsemalt teada, kes oli Johannes Aavik ja mida tähendab keeleuuendamine. Veel oli uueks põnevaks teadmiseks see, et Aavik tahtis keelt võimalikult kaua luua, sest siis tundub eesti keel väärtuslikum.

Autor õppis referaadi koostamist ja allikatele viitamist. Kogeti, et Johannes Aavikust kirjutatud raamatuid on raamatukogudest väga keeruline leida. Lisaks veel seda, et referaadi koostamiseks tuleb varuda rohkem aega.

Kasutatud materjal

1.[13]

2. (Sulbi,R. (2010) Täna 130 aasta eest sündis Eesti suurim sõnameister Johannes Aavik.

3. Postimees. 15.oktoober. Kasutatud 15.10.2019 [14])

4. [15]

5. [16]

6. [17]

7. [18]

8. [q=johannes+aavik&client=safari&source=lnms&tbm=isch&sa=X&ved= 0ahUKEwjKhpHr]

9. [p5zlAhWLyqYKHQIhCHgQ_AUIESgB#imgrc=yT48Q9py7G3CYM:]

10. [19]

11. [20]

12. [21]