Kasutaja:MarkOlafUisk/Harilik Palusammal
Harilik palusammal(Pleurozium schreberi) kuulub klassi lehtsamblad, sugukonda laanikulised, perekonda palusammal.[1]
_4109.JPG)
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Palusammal on tugevakasvuline, veidi läikiv ja kollakasroheline. Tema varred võivad kasvada 8 kuni 15 cm pikkuseks ja muutub märjaks saades tumepunaseks. Vars sarnaneb kuusekesega, mille okste tipud ahenevad. Lehed on keskmiselt 2 millimeetri pikkused, pisut nõgusad, munajad, nende rood on lühikesed ning lehetipp tömp. [2] [3]Palusambla rahvakeelne nimetus kulliküün tuleneb okste tippudest, mis on pisult konksjalt.[1]
Levik[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik palusammal kasvab parasvöötme okasmetsades. Teda leidub kogu Eestis.[2]Ta kasvab suuremas osas kuivades metsades, niitudel, harvemini niisketes ja rabastunud soometsades koos turbasamblaga, kas mineraalsetel, kõidupuudel või turvastunud muldade pindadel. [4] Ta on valgusenõudlik ning ta kannatab kõrget õhuniiskust. Palusammal ei kasva põõsaste all, sest ta ei salli vee langemist põõsaste pealt. Teda leiab kõige rohkem palumetsas. Seal kasvab ta koos laanikuga, mis on teine tavaline sammal. Need samblad konkureerivad üksteisega kasvukohtade pärast. Tihti moodustavad metsa alla palusammal ja laanik mosaiikse vaiba, kus ühes kohas on laigud palusamblaga, teistes kohtades laanikuga. Harva kasvavad palusammal ja laanik üksteise lähedal.[1]
Paljunemine[muuda | muuda lähteteksti]
Palusamblad paljunevad eostega, millest moodustavad eelniidid. Eelniidist kasvab suguorganitega taim. Taim levib eostega, mis arenevad eoskupras viljastatud munarakustt. Eoskuprad on tavaliselt sümmeetrilised, pruuni värvusega ja asetsevad varrel külgmiselt. Nad on kujult veidi kõverdunud, kuid kuivades kõverduvad rohkem. Nad paiknevad punakal harjasel, mille pikkus on 2-2,5 cm.[1]
Huvitavad faktid[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik palusamblas elavad ja talvituvad paljud selgrootud loomad, milleks on metsaprussakad, ämblikud ja veel teised.[1] Selgrootutele, närilistele ja lindudele on palusammal tähtis pesamaterjal.[1] Samblad on head näitajad kui puhas on keskkond, sest nad on tundlikud keskkonnamõjude suhtes. [5] Palusammal on tundlik keskonnamõjudest, kuna ta vajab niiskust, varju ning ei kannata veepiiskade langemist taime peale.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 https://bio.edu.ee/taimed/sammal/palus2.htm, Tartu Ülikooli Loodusteadusliku hariduse keskuses, endises Loodusteaduste didaktika lektoraadis valminud veebipõhised õpikeskkonnad, Viimati täiendatud: 31.12.2022
- ↑ 2,0 2,1 Aino Kalda, Tiina Randlane (2004). Ülle Kollist (toim). Väike sammalde ja samblike raamat. Tallinn: AS Bit. Lk 10. ISBN 9985-2-0926-5.
- ↑ Nele Ingerpuu, Kai Vellak, Leiti Kannukene, Heljo Krall, Mare Leis, Aino Kalda (1998). Nele Ingerpuu, Kai Vellak (toim). Eesti sammalde määraja. Tartu: Eesti Loodusfoto. Lk 223. ISBN 9985-830-24-5.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Nele Ingerpuu, Kai Vellak, Leiti Kannukene, Heljo Krall, Mare Leis, Aino Kalda (1994). Aino Kalda, Helen Haab (toim). Eesti sammalde nimestik. Tartu: Eesti Loodusuurijate Selts. Lk 156. ISBN 9985-50-055-5.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Mare Leis, Liis Kuresoo (2015). "Samblad". elfond.ee. SA Estonian Nature Foundation. Vaadatud 30. november 2023.,