Kasutaja:Marijakokurina/Nüke teooria

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Nügimise teooria (ingl nudge theory) on kontseptsioon psühholoogias, politoloogias ja majanduses, mis hõlmab otsustamise protsesse nii grupi- ja individuaalsel tasandil, kasutades positiivselt tugevat mõjutamist ja kaudseid käske. Teooria järgi on nügimine sama efektiivne kui tegevustele sundimine või tugev soovitus.

Nügimise mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Nügimise teooria on tuntud tänu Richard Thaleri ja Cass Sunsteini raamatule Nudge: Improving Decisions About Health, Wealth, and Happiness, mis oli kirjutatud aastal 2008. Raamat sai toetuse USA ja Suurbritannia erasektori ja tervishoiuga tegelevate poliitikute hulgas. 2017. aastal võitis Richard Thaler Nobeli majandusauhinna oma teadustöö eest, milles analüüsis inimese käitumismajandust.

Thaler ja Sunstein on defineerinud oma nügimise mõiste järgnevalt:

Nügimine, nagu me seda nimetame — on iga aspekt otsuse tegemise protsessis, mis kihutab inimesi oma käitumist muutma ennustatavas suunas, sisse kandmata piiranguid valiku tegemises. Nügimist nimetatakse lihtsaks, kui seda on võimalik kergelt vältida. Nügimine ei ole keeld. Näiteks, puuvilja asetamine silma tasandile on nügimine. Rämpstoidu keelamine ei ole.

A nudge, as we will use the term, is any aspect of the choice architecture that alters people's behavior in a predictable way without forbidding any options or significantly changing their economic incentives. To count as a mere nudge, the intervention must be easy and cheap to avoid. Nudges are not mandates. Putting fruit at eye level counts as a nudge. Banning junk food does not.

Ülevaade[muuda | muuda lähteteksti]

Nügimise teooria (müksud) võimaldab suurendada tõenäosust, et isik teeks teatud valiku või käituks teatud viisil. Selle tulemuse saavutamiseks muudetakse ümbrust nii, et ärritada kognitiivseid protsesse.[1]

Inimese käitumine ei ole alati meelelaadne tema kavatsustega. Inimesed tihti käituvad oma huvide vastaselt, isegi kui nad teavad, et käitumine ei vasta nende huvidele.[2]

Thaler ja Sunstein[3] on esile toonud kaks süsteemi, mis näitavad, kuidas inimesed töötlevad informatsiooni ning miks inimesed tihti käituvad oma huvide vastaselt. Esimese süsteemi järgi informatsiooni töötlemine on kiire, automaatne ning välismõjudele aldis protsess. Teise süsteemi järgi informatsiooni töötlemine on aeglane, kaalutletud protsess, mis arvestab kõki kavatsusi ja eesmärke.[1] Kui on tegemist ülekaaluka kognitiivse võime jaoks situatsiooniga või kui inimene tegutseb surve all, siis tehakse valik esimese süsteemi järgi.[4][5] Käesolev süsteem toetub valiku tegemise ajal hinnanguid langetavale heuristikale, mis võimaldab teha kiiret valikut.[5] Kahjuks, see võib viia ebasoodsa valiku tegemiseni. Thaler ja Sunstein[3] väidavad, et oma huvide vastane käitumine on seotud sellega, et esimene süsteem lülitab inimese kavatususi ja eesmärke välja.[4]

Nügimise teooria eesmärgiks kasutada hinnanguid langetavat heuristikat nii, et see tooks kasu.[5]

Liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Müksud on väiksed muudatused ümbruses ning on väga odavad ja kerged rakendamiseks.[1] On olemas mitu erinevat müksu teostamise viisi, sealhulgas vaikevariant, sotsiaalne tõendus heuristika ning soovitud valikuvõimaluse väljapaistvuse suurendamine.

Vaikevariant on optsioon, mis inimine automaatselt saab, kui ta ise valikut ei tee. Inimesed sageli valivad optsiooni, mis on juba antud vaikevariandiks.[5] Näiteks Pichert & Katsikopoulos[6] leidsid, et suur osa tarbijatest kasutavad taastuvenergiat elektri tootmiseks, kuna see on antud vaikevariandina.

Sotsiaalne tõendus heuristika on suunatud inimestele, kes teevad oma valiku vaadates teiste inimeste valiku peale. Uuringud on näidanud, et sel viisil on võimalik nügida inimesi tervislikult toituda.[7]

Kui inimese tähelepanu on pööratud teatud valiku poole, siis suure tõenäosusega valib inimene just selle variandi. Näiteks suupiste poodides Hollandis valisid ostjad rohkem puuvilju ja tervislikke suupisteid, kui nad olid paigutanud müügileti juures.[8]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Yashar Saghai. "Salvaging the concept of nudge". Journal of Medical Ethics, 2013.
  2. Kosters, M; Van der Heijden, J (2015). "From mechanism to virtue: evaluating nudge theory". Evaluation. 21 (3): 276-291
  3. 3,0 3,1 R. Thaler and C. Sunstein. (2008). Nudge. Penguin Books.
  4. 4,0 4,1 Parkinson, J.A.; Eccles, K.E.; Goodman, A. (2014). "Positive impact by design: the Wales centre for behaviour change". The Journal of Positive Psychology. 9 (6): 517-522.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Campbell-Arvai, V,; Arvai, J.; Kalof, L. (2014). "Motivating sustainable food choices: the role of nudges, value orientation, and information provision". Environment and Behavior. 46 (4): 453-475.
  6. Pichert, D.; Katsikopoulos, K.V. (2008). "Green defaults: information presentation and pro-environmental behavior". Journal of Environmental Psychology. 28: 63-73.
  7. Cheung, T.; Kroese, F.; Fennis, B.; de Ridder, D. (2017). "The hunger games: using hunger to promote healthy choices in self-control conflicts". Appetite. 116: 401-409.
  8. Kroese, F.; Marchiori, D.; de Ridder, D. (2016). "Nudging healthy food choices: a field experiment at the train station". Journal of Public Health. 38 (2): e133-e137.