Kasutaja:Ktihkan/harjutus
Esimese alla kuuluvad näiteks Rahvusvahelise Orienteerumisspordi Föderatsiooni (IOF) keskkonna komisjoni koostatud rapordid. Nende eesmärk oli ümber lükata ökoloogide arvamus, et orienteerumine on potensiaalne floorat ja faunat kahjustav tegevus, ning tõestada, et kuigi on tegemist radasid mittekasutava ja sageli suurte osavõtjate arvuga spordiüritusega, on orienteerumise ökoloogiline mõju tühine [1]. Osundatud raport toob näiteid orienteerumisele omastest iseloomujoontest, mis vähendavad spordiala ökoloogilist mõju. Nendeks on:
hajutatus ruumis – orienteerumisrajad peavad arvestama erinevate osalejate võimeid ning see tõttu moodustakse ühe ürituse jaoks mitu rada, vähendades nende hajutamisega ka koormust loodusele
hajutatus ajas – kuna võistlejatel on erinevad stardiajad soodustab see erinevate jooksuradade valikut ning sellega vähendab tallamisega tekitatud kahju
lühiajaline tegevus – samu orienteerumisradu kasutatakse lühikese ajavahemiku jooksul harva ja ka võistlused ise kestavad suhteliselt lühikest aega, mille tõttu kahju loodusele ei ole suur ning taimedel on võimalus vegetatsioonil taastuda ja loomadel oma elupaikadesse tagasi pöörduda
pelgupaigad suurematele loomadele – orienteerumise heaks tavaks on radade planeerimine nii, et suuremad loomad saaksid varjuda ning luua rajad võistlusaladest võimalikult kaugele
tundlike alade vältimine – kui tundlikest aladest on planeerjaid teavitatud, on võimalik rajameistritel nendega ka arvestada ning osalejate sisenemist nendesse aladesse ära hoida.
- ↑ Parker 2010