Kasutaja:Kriste L/liivakast

See artikkel räägib keelevariandist, mida täiskasvanud kasutavad väikelastega suhtlemisel.

Hoidjakeel, tuntud veel kui imikutele suunatud kõne (Infant-directed speech [IDS]) ja lastele suunatud kõne (child-directed speech [CDS]), on sisendkeele variant, millele on iseloomulikeks joonteks kõrgem toon (pahandamisel see madaldub), liialdatud tõusev intonatsioon, aeglane ja selge artikulatsioon, korduste ja sosistamise sage esinemine, lühemad ja tihti ilma verbita laused, kolmandas isikus esinevad laused. Kui suhtleme lastega, on kõnetempo tunduvalt aeglasem. Kordamine pole enam spontaanne, vaid etteplaneeritud ja vajalik, et uus põhipositsioonil olev sõna kinnistuks lapse mällu ning ta harjuks selle kõlaga. Kordused sisendkeeles lihtsustavad lapsel keele omandamise. Mitmeid sarnaseid elemente võib leida ka nt lemmikloomadele suunatud kõnes, kuid ka vanuritele või jõuetutele inimestele suunatud kõnes . Hoidjakeelt uurides saame näha keele kõige tüüpilisemaid, sagedasemaid ning prototüüpsemaid osi, mis seavad aluse keele omandamisele.

Iseloomulikud omadused

Lastele suunatud kõne (CDS) on äärmiselt selge ja lihtsustatud suhtlusviis, mis on suunatud noortele lastele. Seda kasutavad enamasti lapse hoidjad (vanemad), kuid ka vanemad lapsed (õed-vennad). Hoidjakeelt on sisendkeel. Peale hoidjakeele loetakse sisendkeeleks ka täiskasvanute omavahelist kõnet, mida kasutatakse väikelapse juuresolekul, kuid ka raadiost ja televiisorist kuuldu on sisendkeel, sest lapsed kuulevad seda päevast päeva . Sõnavara on piiratud, kõne on aeglase tempoga ning selles on suur hulk pause. Laused on lühikesed, grammatiliselt lihtsustatud ja kordused on tihedad . Argipäevasest täiskasvanutevahelisest kõnest saab lapsele suunatud kõne, kui see on kolmel viisil modifitseerinud. Põhilisim modifitseerija on keeleline aspekt: muutub kõne stiil ja ka foneemide kasutus. Teine modifitseerija on tähelepanu saamise strateegiad: hoidjad kasutavad tihtipeale kehakeelt ja liigutusi, et väikelapse tähelepanu püüda. Viimaseks modifitseerijaks on kõne lõpliku eesmärgi muutumine: vanemad kasutavad hoidjakeelt mitte ainult lapse keelearengu tarbeks, vaid ka selleks, et enda ja lapse vahel tugev ja eriline positiivne side luua .

Hoidjakeeles kasutatakse palju rohkem käsklauseid ja küsimusi, et püüda lapse tähelepanu ning õpetada talle selgeks elementaarsed lause moodustuse konstruktsioonid, et laps ka ise saaks tähelepanu nõuda ja viidata ümbruses olevatele esemetele. Küsimuste abil saab lapse panna kordama varem õpitut ja kinnitada uusi sõnu ja malle. Lisaks, kui on soov midagi kindlat lapsele rõhutada, siis asetab hoidja selle sõna lause lõppu .

Täiskasvanu võib lapsega suheldes lausestruktuuri alateadlikult muuta lihtsamaks, kuigi tegelikkuses võib see mõjuda vastupidiselt: lapsele suunatud kõne, mis on üldiselt palju lühem, ei pruugi olla lihtsustatum kui täiskasvanutevaheline kõne. Näiteks mõningad lühendamised tulenevad oluliste lauseelementide väljajätmisest ja see võib muuta lapsele arusaamise raskemaks, sest ta peab ise rekonstrueerima puuduvad elemendid. Siiski võib väita, et hoidjakeel on olemuselt tunduvalt rohkem lihtsustatud kui igapäevane täiskasvanutevaheline kõne .

Mida noorem on laps, seda liialdatum hoidjakeel on. Kuna keel on aeglane, lihtsakoeline ja kerge mõista, siis on uuringud näidanud, et imikuid mõjutab CDS palju rohkem kui igapäevane kõne.