Kasutaja:KarmenMaat/liivakast

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

„Kollane vihm. Maalinguid nägemisest ja mõistmisest“ on Gunnar Neeme (19182005) esimene eestikeelne luulekogu, mis ilmus 1976. aastal. Autor on koondkogu ise illustreerinud. „Kollane vihm“ koosneb 30 proosaluuletusest, samuti on selles 30 illustratsiooni. Mõned luuletused sellest kogust, nagu „Tühimaa“, „Kollane vihm“, „Urikivi“, Eemaldujast ja jääjast“ ja „Siiruviiruline“, on avaldatud ajakirjas Tulimuld (1967, nr 2).[1]

Teemad[muuda | muuda lähteteksti]

„Kollases vihmas“ on kirjutatud erinevatel teemadel. Pagulaskirjanikule omaselt käsitleb Neeme kodumaa teemat. [2] Proosaluuletustes on esiplaanil loodusnähtuste kujutamine isikupärase kujundikeele kaudu, lugejale avaneb autori filosoofiline maailmatunnetus.[3] Kuna Neeme oli elukutselt kunstnik, siis ametile sobivalt on luuletusteski esindatud kirjutamine värvidest ja kunstniku loomeprotsessist. „Kollases vihmas“ on luuletaja tegelenud ka sõjateemaga.[4] Mitmed luuletused kõnelevad inimsuhetest (armastus, sõprus) ja tunnetest, nagu kurbus, rõõm ning üksindus.[5]

Stiil[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandusteadlane Helmi Eller märgib, et Neeme luuletekstides on rikkalikult epiteete ja kujundeid, rohkesti värvimotiive. Elleri arvates on Neeme luulekeeles uusromantismi kirjandusvoolule omaseid jooni, mis meenutavad talle kirjandusrühmituse Noor-Eesti liikmete kirjutamisstiili. Eller nimetab Neemet „noor-eestlaste otseseks järglaseks“.[5] Leonid Trett näeb Neeme luulekeeles mõjutusi Ida filosoofiast ja mõningaid sarnasusi sanskriti luulega.[2] Hannes Oja on pidanud luulekogu illustratsioonide stiili poolabstraktseks kunstiks.[6]

Retseptsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi teost on vähesel määral arvustatud, on vastukaja olnud positiivne. Leonid Trett on teost hinnates kirjutanud: „Kokkuvõttes aga võib ütelda, et selle luulekogumiku näol on tegemist omapärase ja väärtusliku saavutusega kunstnik G. Neeme poolt, milline saavutus näib tõusvat ta loomingu paremiku tasemele kujutava kunsti alal.“[3] Helmi Eller on täheldanud luuletustes autori maailmavaate avaldumist: „Harva saame nii ulatusliku sissevaate ühe luuletaja vaimsusesse, kuigi luuletuskogud esitavad stiliseeritud tõelisust, sümboolset konkreetsust.“[5] Hannes Oja on oma arvustuses keskendunud teose kujundusele, tuues kiiduväärsena esile kogumiku illustratsioonide kunstilise ühtsuse.[6] Meta Pruul on viisistanud luulekogu esimese luuletuse „Mu maa“.[7]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Neeme, Gunnar 1976. Kollane vihm. Maalinguid nägemisest ja mõistmisest. Adelaide: Ivoret.

Laak, Marin 2018. Siiruviiruline tantsijatar sidrunikollasel matil. Gunnar Neeme luule kunstist. Gunnar Neeme. Lõunaristi all – eesti kunstnik Austraalias. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum, 109-132.

  1. Neeme, Gunnar. Nägemisest ja mõistmisest. – Tulimuld 1967, nr 2, lk 111-113.
  2. 2,0 2,1 Trett, Leonid. Gunnar Neeme loomingu õhtu. – Meie Kodu 1979, nr 47, lk 3.
  3. 3,0 3,1 Trett, Leonid. „Kollane vihm“. – Meie kodu 1977, nr 24, lk 4.
  4. Laak, Marin. Siiruviiruline tantsijatar sidrunikollasel matil. Gunnar Neeme luule kunstist. - Gunnar Neeme. Lõunaristi all – eesti kunstnik Austraalias 2018, lk 118- 121, 124.
  5. 5,0 5,1 5,2 Eller, Helmi. Luulet ookeani tagant. – Eesti Päevaleht 1980, nr 15, lk 10.
  6. 6,0 6,1 Oja, Hannes. Kaks värsikogu Austraaliast. – Vaba Eestlane 1978, nr 20, lk 7.
  7. H.T. A.E.N. „Ilo“ aastapäeva kontserdi ettevalmistamisel. – Meie kodu 1977, nr 41, lk 4.