Kasutaja:Igavene tudeng/Django Reinhardt (1)

Jean "Django" Reinhardt (prantsuse [dʒãŋɡo ʁɛjnaʁt] või prantsuse hääldus: [dʒɑ̃ɡo ʁenɑʁt]; 23 jaanuar 1910 – 16 Mail 1953) oli Belgias sündinud, roma päritolu prantsuse jazz-kitarrist ja helilooja. Teda peetakse üheks 20. sajandi innovatiivsemaks ja mõjukamaks muusikuks . Olles üks esimestest jazz-talentidest, kes pärines Euroopast, tõi ta kitarri rolli rohkem esile. Django Reinhardt kogus kõige rohkem kuulsust esinedes koos Stephane Grapelliga jazzorkestris Quintette du Hot Club de France. Django nime tähendus on "Ma ärkan"

Jean "Django" Reinhardt sündis külmal 1910. aasta 23.jaanuari talvepäeval Belgias Libercies küla lähedal. Tolle aja romadel oli tüüpiline elada puust karavan-elamutes, mida nimetatie roulotte'ideks. Tema isa Jean-Eugene sündis 1882. aastal. Raskematel aegadel teenis ta elatist korvide punumisega, võimalusel teenis ta elatist meelelahutusega - ta oli osav žonglöörija tantsija ning muusik. Osates mängida viiulit, kümbalomi, klaverit ja kitarri oli ta eeskujuks oma pojale Djangole. Tihti teenis ta elatist ka instrumentide parandamisega ning klaverite häälestamisega. kaotanud suurema kontrolli kaks sõrme oma vasaku käe tulle nooruses. Ema nimi oli Laurence "Negros" (hisp. k "must") ning tema hüüdnime päritolu oli tingitud tema mustadest juustest ning naha tõmmususest. Perekonnas aitas ta elatist teenida ehete valmistamisega, lisaks oli ta tundud oma tantsimisoskuse poolest.

Romad vahetasid tihti nimesid, et varjata enda liikumist ning tausta, sama tegi Jean-Eugene. Et pääseda sõjaväeteenistusest andis ta tihti oma nime Jean-Baptiste-na. Tema perenimi "Reinhardt" pärineb Reinimaa nimest. Perenime lõppu lisati jälgede segamiseks aeg-ajalt ka "t". Reinhardtide vaarisad pärinevad arvatavasti Põhja-Indiast, kust Indo-Muslimi sõdadega sattusid osad sõdalased lõpuks Euroopasse tänapäeva Rumeenia aladele. Reinhardid ei ole oma sugupuud kirjalikult talletanud vaid suuliselt. Esimesed teated nende klannidest pärinevad 18. sajandist Reini jõe oru kandist, tegemist oli peamiselt bandiitluse tegelevate grupeeringutega. Juttude järgi põgenesid vanavanemad Franco-Preisi sõja eest Bavariast Strassburgi 1870. aastatel.

1912. aasta märtsis sündis Pariisis Djangole ka vend Joseph "Nin-Nin" ( tähendab "armastusevõitu"). Josephile järgnes õde Sara (nimetatud Romade pühaku järgi). Nüüdseks oli Jean-Eugene'i ja Negrose peres viis last - kaks Jean-Eugene'i eelmisest abielust. 1915. jättis Jean-Eugene Negrose kolme noorema lapsega maha ning rändas edasi üksinda. Isa lahkumine jättis Django lööduna. I Maailmasõda sundis pere karavani Pariisi servale maha järma ning lõuna poole põgenema. Läbides Midi maakonna jõudsid nad lõpuks Itaalia sadamalinna Livorno. Sealt liikusid nad laevaga Korsikale ning lõpuks Alžiir, kus nad kohtasid ka Jean-Eugene'i. Kui sõda 1920 lõppes oli Pariis muutunud - sõja hävingutest ülesehitamisega sai linn uue metroo, elektri- ja veesüsteemi. Uuenduskuur tõi pere tagasi Pariisi. Negros hoidis oma peret üleval korvide punumisega ning ehete valmistamisega, mida ta tegi I Maailmasõjast jäänud mürskude hülssidest - neid tõi talle Django.

Mustlased elasid enamasti suurtes äärelinna uulitsates mida nimetati la Zone-ks. Siinsed elanikud ehitasid oma kodud kättejuhtuvast ning linlased vältisid seda piirkonda. Oma karavanid parkisid la Zone-i ka mustlased - siin veetis Django ka enamuse oma lapsepõlvest. Kooli Django vältis - ta eelistas veeta aega teiste poistega, ajada kohvikus juttu, kala püüda või kinos. Kino direktor lubas neid tasuta filmile, kui nad plakateid linna peale üles panid ning juhutöid teha aitasid. Vahetevahel käisid Django ja Nin-Nin üksteist ühte kohvikusse püstitatud poksiringis tagumas, mille eest said nad taskutäie raha. Djangole meeldis ka tihti hasartmänge mängida, ta kasutas ära iga võimalust panustada millegi peale.

==Django ja muusika== Noor Django puutus Pariisis muusikaga väga palju kokku. Tänavatel tegutses rohkelt tänavamuusikuid ning mustlaslaagris kulus suur osa vabast ajast musitseerimisele. Romadel on muusika oraalne traditsioon - nad on enamjaolt kirjaoskamatud ning seega ka noodioskamatud. Harjutamine käis traditsioonide kohaselt nn call-and-response viisi - õpetaja mängis õpilasele meloodiat ja harmooniat ning viimane pidi selle omandama. Esimene instrument, mida Django mängima hakkas oli viiul ning seda õppis ta isalt ja teistelt sugulastelt, peamiselt oma onult Guiligoult. 7 - 12 aastaselt mängis ta isa ansamblis. 10. aastaselt avastas Django bandžo, seda õpetas talle nõbu Gabriel. Djangol märgati olevat väga hea mälu meloodiate ja harmooniate mällu sälitamisele. Bandžo mängimisel kasutas ta leidlikult plektronina suvalisi ettejuhtuvaid esemeid nagu lusikaid, sõrmkübaraid, loomaluu tükke jne. Kui Negros nägi oma poja tõsist suhtumist muusikasse otsustas ta talle kitarri kinkida.

Django repertuaar algusaastatel olid isa õpetatud meloodida, lastelaulud (nt Au Clair de la Lune) ja soldatilaulud. Oma koht repertuaaris oli ka vulgaarsetel lugudel, peamiselt seltskonna lõbustamiseks. Ta veetis palju aega tänavamuusikuna ning oli tihti vaatenumbriks oma oskuse ja laia repertuaari poolest. Mõne aja pärast hakkas ta oma isa ansamblis bandžot mängima - esineti suuresti tantsusaalides, mis olid sellel ajal populaarsed.

Pariisis tegutses kitarrivirtuoos Poulette Castro, kes, olles rännanud palju ringi Euroopas, oli omandanud laialdase repertuaari valsse ja traditsioonilisi lugusi. Suure tõenäosusega oli just Castro see, kes suunas Django tehnikat selliseks, mis ta kuulsaks tegi. Castro juhendas Djangot mängima flamenko stiilis, kus kätt kitarri kerele ei toetata. Kui aga flamenkos kasutatakse keelte löömiseks sõrme otsi või küüsi, siis Poulette soovitas Djangol kasutada plektronit - see lisas ta mängustiilile oluliselt valjusust, mis oli sellel ajal oluline, sest võimendeid polnud praktiliselt olemas. Djangolt õppis omakorda tema vend Joseph ning nende koostöö kestis aastakümneid. Joseph oli enamustel aegadel Django rütmimängija. Nad käisid koos esinemas tänavatel, turgudel, kohvikutes ja baarides.

==1922-1928==

Avalikkuse ees oma vennaga esinedes jäi Django silma nii mõnelegi muusikule, üheks nendest oli itaalia mustlane Vetese Guerino, kes kuulis 12- aastast Djangot kohvikus nimega A la Route de Dijon esitamas Johann Straussi "Sinine Doonau". Seepeale pakkus ta Djangole rütmikeelpillimängija kohta, tasuks kümme franki õhtu kohta. Django ja Guerino mängisid peamiselt Pariisi tantsusaalides, levinumaks stiiliks oli musette. Kui jazz sündis New Orleansis, bluus Mississipis, tango Buenos Aireses, flamenko Sevillas, siis Pariisis sündis bal-musette. Bal-musette-i iseloomustavaks elemendiks on akordion ning segu valsist ja polkast. I Maailmasõja saabumisel tõid ameerika sõjaväeorkestri liikmed Euroopasse ka jazz-i, mis hakkas plahvatuslikult levima ning segunema ka kohaliku muusikaga. Algul tõi jazz muutusi peamiselt instrumentaalsesse koosseisu

Tantsusaalides paigutati ansamblite jaoks tihti rõdud - see võimaldas rohkem pinda tantsijatele ning lisaks aitas see võimendada vähemkõlavaid instrumente. Võis juhtuda, et inimeste rohke suitsetamise tõttu, ei olnud võimalik rõdult näha isegi paari meetri kaugusele. Muusikutel pidi olema suur oskus rahvamassi lugeda ning vastavaid lugusid oma repertuaarist mängida - kui inimesed hakkasid kurnavast tantsust põrandalt ära minema tuli valida aeglasemaid lugusi, kui aga puhkes kaklus, tuli mängida tempokaid lugusi. Taoline pidev leidlikkust nõudev mängustiil ning sadadest lugudest koosneva repertuaari tundmine tegi Djangost äärmiselt paindliku muusiku - ta oskas hästi improviseerida ja lugusid olukorraga vastavasse suunda vedada. Näiteks suutis ta tihti aegunud loo uuesti ellu äratada lisades sinna juurde enda loodud ornamente ja selle enda tahtele allutada. Paljud muusikud suhtusid musette'i aga puristlikult - interpretatsioonile ruumi ei olnud. Sellegipoolest ei näinud Django põhjust suhtuda muusikasse konformistlikult. Django virtuoossuse ja julguse tõttu sai ta aga peaaegu alati aplausi kiituseks. 1920.ndatel saatis Django mitmeid erinevaid akkordioniste - Maurice Alexander, Fredo Gardoni, Jean Vaissade.

Django palkamisega riskisid bändiliidrid alati riskiga, et nad ei saanud Djangot - ta kadus tihti hasartmängupõrgutesse, piljardiklubidesse ja kui tal ei olnud tahtmist mängida, võis ta enda asemele hoopiski kellegi teise saata. Tihti tuli see roll täita tema vennal Josephil või tema nõbul Eugene "Ninine" Vees-il. Djangol oli igav mängida alati peaaegu identset repertuaari. Lisaks oli akkordionimängijatel tavaks nõuda loo originaalesitust, mis Django vabastiilis lähenemisele ei sobinud. Selle taga võib peituda asjaolu, et akordionimängijad, kes olid selle aja superstaarid Pariisis, rambivalguse keskpunktid, ei soovinud, et Django oma mänguga neid varjutaks, tunnistas Vaissade.

Ta on välja töötatud modifitseeritud meetod, et lahendada see puude ja läks rajada täiesti uus "kuum" on jazz kitarr stiil, mida nüüd tuntakse Mustlane jazz, või jazz manouche, mis jääb muusikaline traditsioon Prantsusmaal ja naaberriikides—eriti jooksul Mustlane kultuuri. Reinhardt uuenduste kohta kitarr aitas kõrgenenud see üle oma varasema seisukoha, nagu tavaliselt ainult rütmi vahend.

Koos viiuldaja Stéphane Grappelli, Reinhardt oli Pariisis asuv Quintette du Hot Club de France 1934. aastal. Grupp oli üks esimesi, et mängida jazzi et objekte kitarr, nagu plii vahend. Reinhardt registreeritud Prantsusmaal, paljud külastavad Ameerika muusikud, sealhulgas Coleman Hawkins ja Benny Carter, ja korraks käinud Ameerika Ühendriigid koos Duke Ellington's orchestra 1946. aastal. Ta suri ootamatult insult aastaselt 43.

Reinhardt populaarseim koostis on muutunud standardid jooksul mustlane jazz, sealhulgas "Minor Swing", "Daphne", "Belleville", "Djangology", "Swing '42" ja "Nuages". Jazz kitarrist Frank Vignola väidab, et peaaegu kõik suured populaarne-muusika kitarrist maailmas on mõjutanud Reinhardt. viimase paarikümne aasta jooksul, iga-aastane Django festivalid on toimunud kogu Euroopas ja USA-s, ja elulugu on kirjutatud tema elu. veebruar 2017, Berliini Rahvusvaheline filmifestival toimus maailma esietendus prantsuse film, Django.

Viited

[[Kategooria:Sündinud 1910]] [[Kategooria:Surnud 1953]]