Kasutaja:Ehalliste/Punaharjak
| Punaharjak | |
|---|---|
 Harilik punaharjak | |
| Kaitsestaatus | |
|
LC Ohuväline | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Lehtsammaltaimed Bryophyta |
| Klass |
Lehtsamblad Bryopsida |
| Selts |
Kaksikhambalaadsed Dicranales |
| Sugukond |
Jõhvsamblalised Ditrichaceae |
| Perekond |
Punaharjak Ceratodon |
| Liik |
Harilik punaharjak |
| Binaarne nimetus | |
|
Ceratodon purpureus | |
Punaharjak (Ceratodon) on kaksikhambalaadsete (Dicranaceae) seltsi kuuluv sammalde perekond.[1]
Iseloomulikud tunnused[muuda | muuda lähteteksti]
Tuhmid, enamasti tihemurusalt kasvavad samblad. Varred harunenud, kogu pikkuses lehistunud, risoididega või ilma. Lehed munajad, ühtlaselt ahenevad, märjalt eemaldunud. Leheserv allapoole käändunud, tipuosas tihti saagjas. Leherood tugev.
Rakud lehe ülaosas paksuseinalised, ruudukujulised, näsalised või siledad, alusel pikenenud, siledad. Kahekojalised. Eoskuprad ühekaupa võsude tippudes, esinevad väga sageli, munajad või silinderjad, kollakas- kuni punakaspruunid, kuivalt vaolised. Tanu kapuutsjas. Kaas tömbilt kooniline. Suuäärise hambad näsalised, peaaegu aluseni kaheks peeneks osaks lõhestunud, alumises osas tihedalt, ülemises osas hõredalt ristpaksenditega. Sõõr suurtest puhetunud rakkudest.[1]
Kasvukoht ja levik[muuda | muuda lähteteksti]
Eestis leidub harilikku punaharjakut paljakutel, kividel, katustel, kõdupuidul, orgaanilistel jäänustel, vanadel lõkkeasemetel (enamasti happelistel substraatidel)[2].
See liik on laialt levinud, esineb kõigil mandritel, sealhulgas Antarktikas. Selle sambla elupaigad üsna mitmekesised; nende hulka kuuluvad liivaluited, liivaste savannide ja liivaste metsamaade niiske pinnas, lagedad niidud, niiske pinnas metsades ja metsade piirid, metsmaa metsaga kaetud nõlvadel ja pankrannikut, metsaga kaetud kuristike kaldad ja põhjad, mädanenud palgid metsaaladel, lehtpuude alustel, savikallastel ja liivakaldadel ojade ääres, niisked kivid ojade ääres, teeäärsete kraavide savikaldad, preerialoivad, liivakivipaljandid ja liivakivist kaldad, vanad põllud, vabad krundid, rohtukasvanud muruplatsid, tuhapinnas raudteede ääres, hoonete äärsed maa-alad, hoonete katused, kõnniteede äärde avatud pinnas, kaevandusjäätmete hunnikutega külgnev maapind, karjääride kivine või kruusane pinnas, vanade hauakivide praod ja paljastunud viljatu pinnasega alad. Eelistatakse elupaiku, kus on esinenud häireid. See sammal võib mõnes elupaigas suureneda vastusena metsatulekahjudele ja kontrollitud põletustele.[3]
Liigid[muuda | muuda lähteteksti]
- Ceratodon purpureus- Harilik punaharjak
- Ceratodon bryophilus
- Ceratodon heterophyllus
- Ceratodon conicus - Püst-punaharjak
- Ceratodon graefii
- Ceratodon amazonum[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Ingerpuu, Nele (1998). Eesti sammalde määraja. Tartu. Lk 122.
- ↑ "Ceratodon purpureus". eseis.ut.ee. Vaadatud 05.12.2023.
- ↑ "Purple Moss". Vaadatud 05.12.2023.
- ↑ "Ceratodon Brid". Vaadatud 05.12.2023.