Mine sisu juurde

Kastikuloo kasvukohatüüp

Allikas: Vikipeedia
Kastikuloole iseloomulik kõrreline metskastik

Kastikuloo kasvukohatüüp on levinud saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis nõrgalt lainjail paetasandikel ja -kõvikutel, mille mikroreljeef on tasane või lainjas. Sageli esineb ka madalaid mättaid. Kastikuloo nimi tuleneb seal domineerivast kõrreliste sugukonda kuuluvast metskastikust (Calamagrostis arundinacea).[1]

Kastikuloo kasvukohatüübi metsadele on iseloomulikud õhukesed paepealsed karbonaatsed mullad. Vähem tavalised on rähksed-, liivsavi-, saviliiv tüüpi mullad. Paekiht on 10-30 cm sügavusel ning huumushorisont on samuti rähkne või veeriseline. Mullad on neutraalse reaktsiooniga ja nende pH on 6.0-7.5.[1] Muldade huumusesisaldus on kõrge ning on taimejuurtest läbi põimunud, samuti vihmaussirikas. Metsakõduhorisont on väga õhuke või puudub täielikult kiire mineraliseerumisprotsessi tulemusel. Kastikuloo mullad on vähese veemahtuvusega ning kuival perioodil kuivavad kergesti läbi. Põhjavesi on mullakihist sügaval.[2]

Domineerivad männid (Pinus sylvestris), lisaks on veel palju kuuske (Picea abies). Sageli on kastikuloodel nende segapuistud. Vahele kasvavad kõveratüvelised arukased (Betula pendula) ja tammed (Quercus robur). Kuused on tihti kahjustatud juurepessu poolt.[1]

Põõsarindes domineerib sarapuu (Corylus avellana). Põõsarinde tihedus on varieeruv, keskmise tihedusega kuni tihe. Mida hõredam on puistu, seda liigirikkam on alusmets.[2] Esineb veel liike:

Rohurinne on varieeruva tihedusega. Valguserikkamatel aladel asuvad kõrrelised, mujal rohundid. Domineeriv liik on metskastik (Calamagrostis arundinacea) .[1] Lisaks esinevad liigid:

Samblarinne on hõre. Puude, eriti kuuskede, varjus on samblaid tihedamalt.[2] Neist on esindatud:

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Jaanus Paal. Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon, Tallinn: Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Botaanika Instituut, 1997
  2. 2,0 2,1 2,2 EMU kasvukohatüübid