Kanahaua sulglohk

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kanahaua sulglohk juulikuus.

Kanahaua sulglohk on sulglohk Tartu maakonnas Elva vallas.

Sulglohk võeti 1964. aastal kaitse alla (Kanahaua sulglohu kaitseala; pindala 5,5 ha)[1].

Sulglohk on geoloogiliselt termokarstilise tekkega ja selle sügavus on 25[1] (vanematel andmetel 21 m)[2]. Läbimõõt ida-lääne suunal 300 m, põhja-lõuna suunal 250 m. Servast umbes 3 m allpool on 15-20 m laiused terrassid. Lohu põhjas, kus puudub äravool, on väike lage madalsoo.[3] Järskudel 25-30-kraadise kallakuga nõlvadel kasvab mets. Lõunaveerel on asunud suusahüppetorn, alles on kohtuniketorni jäänused. Suusahüppetornini on omal ajal rajatud tee.[4] Sulglohu terrassile suundub jalutusala.

Kujunemine ja ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ollakse üksmeelel, et kanahaud on termokarstiline nõgu ehk söll (sulglohk), mis on tekkinud enam kui 12000 aastat tagasi hilisjääajal moreeni sisse jäänud jääpanga sulamisel, mille tõttu ümbritsevad setted varisesid tekkinud auku. Otepää kõrgustiku põhjapoolses osas asunud termokarstilistest jääjärvedest, aga ka Elva jõe ürgoru külgedelt valguv vesi kogunes Elva kohale, loodes asunud mandrijää serva taha, moodustades kohaliku jääpaisjärve ja põhjustades järve põhja setete kuhjumist, millest tekkis Elva liivik. Hiljem, kui mandrijää serv loode poole taganes, valgus vesi jääpaisjärvest välja põhja ja kirde poole, alguses jääalust orgu mööda, hiljem maa pealt. Liiva sisse jäi hulganisti suuri jäätükke, millest tekkis Elva liivikusse hulk sölle, näiteks praegused Arbi ja Verevi järve asemed.[5] Kanahaud on mõõtmetelt Eesti suurim ja sügavaim keskkonnaregistris registreeritud sulglohk.

1960-ndate keskel rajati Kanahauda suusahüppetrampliin (praeguseks lammutatud, betoonist trampliin alles), maandumisnõlv ja kohtunikemaja (praegu alles vundament).

1964. aastal 9. septembri otsusega nr. 99 "Looduse kaitsest Tartu rajoonis" võttis Tartu rajooni TSN Täitevkomitee Kanahaua riikliku kaitse alla kohaliku tähtsusega maastiku üksikobjektina. Eesti Vabariigi alguses sai sellest vana kaitsekorraga piiranguvööndi tüüpi objekt, mis lubab muuhulgas mõõdukat majandustegevust (näiteks puude harvendamist), telkimist ja lõkke tegemist.

15.01.2015 moodustas Vabariigi valitsus otsusega nr. 7 "Kanahaua maastikukaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri" sulglohuga ligikaudu samades piirides maastikukaitseala, mille põhieesmärk oli täiendavalt kaitse alla võtta sulglohus kasvav ja seda ümbritsev mets, mis kaitseb sulglohu nõlvu erosiooni eest. Lohu järskudel nõlvadel kasvav salumets, mis on oma raieküpsuse ületanud, teeb selle Eestis ainulaadseks, sest sarnaseid kasvukohti on kaitse all väheseid. Maastikukaitseala võimaldas ala määrata sihtkaitsevööndiks, mille kogupindalaks sai 4,6 hektarit. Selles kaitsevööndis on keelatud igasugune majandustegevus, välja arvatud kaitseala valitseja (Keskkonnaameti) nõusolekul.[6] Uue kaitsekorraga loodetakse, et hooldusraiete lõpetamine muudab selle pikapeale loodusmetsakoosluseks ja inimtegevuse jäljed ei ole varsti enam näha.[4]

Kaitsekorralduskavas 2016-2025 on kavandatud matkaradade väljaehitamine ja trepi rajamine suusahüppetorni kohale, kus suusatajad mäest üles liikusid, vajadusel vaadete avamist traditsioonilistest vaatepunktidest.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Rahvaluule Arhiivist leiab Kanahauale järgmise saamisloo, kogutud 1929:[7]

Kanahaud.

Meeri vallas asuvast "Verevi" külast umbes 1/2 km. eemal asub sügav haud, mis nagu kana magamisaset meelde tuletab. Haud on umbes 15 meetrit sügav ja 70 meetrit ühest äärest teise. Selle haua tekkimist räägib ümbruskonna rahvasuu järgmiselt:

Korra pääsnud Kalevi abikaasal Lindal kana kodunt minema. Küll otsinud perenaine oma kana taga, küll tibutanud aga kana jäänud kadunuks. Linda läinud tagasi koju, ja unustanud kanaloo hoopis ära. Kana kõndinud omapääd ringi, sõtkunud mitu talu omaalla, kuni õhtu jõudnud tahtnud kana puhkama heita. Tõmmanud ühest kohast jalaga, ei olevat hää olnud, tõmmanud teisest, jälle ase sant, tõmmanud kolmandast kohast, ase olevat hää olnud ja kana heitnud puhkama. Teisel päeval läinud kana koju tagasi. Sääl, kust kana enne on tõmmanud, on tekkinud kaks järve, kuna kanahaud veest kuiv on.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Ürglooduse objekt: Kanahaua sulglohk (vaadatud 06.04.2013)
  2. "Kanahaua sulglohu kaitseala". Eesti Entsüklopeedia, 12. köide (2003), 2011. Vaadatud 23.07.2019.
  3. Gea Järvela. "Kanahaua sulglohk". 21.04.2002. Vaadatud 23.07.2019.
  4. 4,0 4,1 Keskkonnaamet. "Kanahaua maastikukaitseala kaitsekorralduskava 2016-2025". Keskkonnaamet, 2015. Vaadatud 23.07.2019.
  5. Karl Pärna. "Elva liivik, selle kujunemine ja kujunemisaegne hüdrograafia". Eesti Loodus nr. 3/1958, 06.1958. Vaadatud 24.07.2019.
  6. Mati Raidma. "Vabariigi Valitsuse määruse „Kanahaua maastikukaitseala moodustamine ja kaitse-eeskiri” eelnõu seletuskiri". Riigi Teataja, 30.01.2015. Vaadatud 23.07.2019.
  7. V. Kellamov / Ann Kellamov. "ERA I 2, 573 (3) < Nõo (1929)". ERA I 2, 573 (3) < Nõo (1929), 1929. Vaadatud 23.07.2019.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]