Jahi- ja kalastusturism

Seoses maanteede võrgustiku laienemise, põllumaade ala kasvamise ja intensiivse linnastumisega on metsloomade elupaikade arv vähenenud ning traditsiooniliste ametite esindajad nagu jahi- ja kalamehed on sunnitud liikuma kaugemale. Mis on tekitanud nõudluse ja pakkumise vahel seose, kus soovitakse pakkuda klientidele soovitud kogemust ning teenida kasumit kalandus- ja jahindustööstusele.

Ajalugu

Jahiturism hakkas arenema eelkõige suurel maadeavastusperioodil, kui uutel maadel nähtud eksootilisi loomi kütiti ning tehti nendest topised, et tõestada oma vallutusi uute eksootiliste elukate üle. Peamiselt oli tegu jõukate briti härrasmeestega, kes otsisid seiklusi minnes näiteks tiigri- või elevandijahile, võttes jahilt trofeeks kaasa nii loomanahku, sarvi, hambaid, kuivatatud peeniseid, pealuid kui sabasid, et uhkusega näidata oma saavutusi. Samas ei ole trofeejaht kunagi piirdunud ainult Euroopa aadlikega. Tänapäeval on muutunud jahitrofeede tõestuseks fotod, mida lastud saagist tehakse.

Peamised jahiobjektid

Jahtturismi peamisteks sihtliikideks on suurulukid (enamasti hirvlased ja veised), närilised (küülikud, marmosetid) ja veelinnud (pardid, haned), kuid ka sellised karnivoorsed liigid nagu karud, hundid, rebased ja krokodillid. Kalapüügis keskendutakse paljudele mere-/suudmealade kaladele, molluskitele, koorikloomadele ja mageveekogudes elavatele liikudele. Samas ei käi kogu jahtimine ja kalastamine turismi alla, vaid turismiks teevad selle üldised turismiga seotud märksõnad, mille alla käivad:

• reisimine kindlasse sihtkohta ja tagasi;
• teenindava turismitööstuse olemasolu;
• teenuste osutamine raha eest;
• ööbimine sihtkohas;
• vabaaja- ja puhkevõimalused.

Ühtset joont jahiturismil käivate inimeste vahel tõmmata on keeruline. Sotsioloogiline uuring näitab, et jahil ja kalal käib kõiksugu inimesi, vahet pole ei kultuuril, religioonil kui sotsiaalsel staatusel, kuid valdavalt on tegu siiski meestega.

Jahindus

Laias laastus on jahindus jagunenud kahte suuremasse suunda (vt Joonis 1). Kohalik jahindus ja jahiturism. Jahituriste saab jaotada kolme kategooriasse: suurulukite küttijad, keda huvitavad seiklused ja jahitrofeed, väikeulukite küttijad, keda huvitab jahikogemus, ja kogenud küttijad, kes kasutavad eestlaetavaid püsse või nooli küttimiseks. Jahiturismi võib lugeda osaks loodusturismist, sest see aitab kaasa looduse elustiku mitmekesisuse püsimisele, võib olla osaks kultuurilisest turismist, kui kasutatakse kohalikke põlvest põlve edasi antud meetodeid, kuid võib ka olla jätkusuutlik turism, kus looduskaitsealadelt kütitakse vastavalt seatud kvootidele. Jahiturismi alaliigiks on trofeejaht, mille eesmärgiks on koju viia näiteks sarved, nahad või topised.

Väljundid

Jahiturismil on mitmeid majanduslikke väljundeid:

• toiduallikas
• sissetulek – topiseid müües (hirv, põder, metssiga, hunt jm)
• kõrvalsaaduste müük – nahk, liha, rasv
• sissetulek – jahiturismi korraldamise eest
• otsesed töökohad – jahi korraldaja, turustaja
• kaudsed töökohad – majutusasutused, toitlustusasutused

Lisaks on turismil ka kaudsed väljundid:

• kohaliku käsitöö arendamine
• stardiplatvorm kohaliku turismi arengule
• kohalike kogunemispaikade elavdamine

Jaht ja kalapüük mängib lääneriikide majanduses väga suurt rolli ning toob kaubanduslikku kasu. See on Ameerika Ühendriikides ja Euroopas miljardite dollarite äri, statistika järgi käib Austraalias iga kolmas inimene kalal. Sissetuleku toob erineva kalastus- ja jahivarustuse müük, litsentsid ja muu majanduslik tulu, mis sellest tuleneb. Ka Lõuna-Aafrika riikides toob rikaste turistide safarijaht märkimisväärse osa riigi sissetulekust.

Keeruline on anda jahi- ja kalastusturismi täpset suurust, sest selle ulatus pole täpselt teada. Umbes 29% turismiga seotud veebilehtedest liigitab selle turismiliigiks ning kolmandikul juhtudest on loodusturism neil lehtedel otseselt seotud jahi- ja kalastusturismiga. Hofer eristas oma 2002. aasta uurimuses jahi suhtes nõudlus- ja pakkumisriike. Üle kogu maailma on jahi- ja kalamehi, kuid samas on vähe kohti, kus pakkumine ületab nõudluse. Sinna rändavadki enamus huvitatutest. Tegu on peamiselt Lõuna-Aafrika, Kanada, Venemaa, Argentina ja paljude teiste riikidega, kus on säilinud palju loodust ning kus on suured loomapopulatsioonid.

Ohud

Samas toob jahi- ja kalandusturism eesotsas trofeejahtimisega kaasa ka negatiivseid külgi. Kui see ei ole reguleeritud, siis võib see ohustada liikide jätkusuutlikkust. Kalastus ja jahindus kasutavad mõlemad metsikut loodust, võivad olla nii inimlikud ja professionaalsed, aga ka julmad ja hävitavad. Caughley ja Sinclair õigustavad neid mõlemaid oma 1994. aasta uurimuses, aga ainult juhul kui need on jätkusuutlikud. Jätkusuutlikkust võimaldab aga hästi korraldatud poliitika. (http://www.academia.edu/5293492/Hunting_and_Fishing_Tourism). Jõuliselt on poliitikat juba 1970ndatel ellu viinud näiteks Keenia, Brasiilia ja India.

Viimasel ajal on ühiskonna üldine suhtumine jahi- ja kalastusturismi paranenud, nähes, et poliitiliste meetmetega on võimalik reguleerida antud majandusharu. Samas on lääneriikide looduskaitsjad siiski siiani küllaltki kriitilised selle suhtes. Ulatuslikumaks saavam kalastusturism on vähemalt osaliselt süüdi maailma kalavarude vähenemises. 2010. aastatel on maailmas umbes 45 lennufirmat, kes on osaliselt või täielikult keeldunud trofeesid transportimast. Kõige olulisemad neist on USA lennufirmad, sest ameeriklased moodustavad ühe suurema osa trofeejahtijatest. Kuid trofeejahinduse tööstus võitleb kehtestatud regulatsioonide vastu.

Regulatsioonid Eestis

Eestis on jahtimine ja kalastamine reguleeritud jahieeskirja ja kalapüügieeskirjaga. Neis dokumentides on märgitud püüdmiseks lubatud ajad, püügivahendid ja koeratõud, keda on lubatud kasutada. Keelatud on küttida talveunes olevaid loomi ja kudevaid kalasid. Enne jahiloa taotlemist peab olema olemas relvaluba. Lisaks tuleb järgida ohutusnõudeid jahti pidades, et tagada ohutus nii üksi kui ka grupiga koos jahtides. Kalapüügil peavad olema püügivahendid normides ning ei tohi püüda kemikaalide ega elektriga. Kalapüügiluba ei pea taotlema, kui kalastada eramaal olevatel veekogudel. Seal on vaja kalastamiseks luba maa omanikult. Eestis on 324 jahipiirkonda, üle 15 000 jahiloa omaja, kellest umbes 4000 on välismaalased. Jahipiirkondadelt suurimad maakonnad on Pärnumaa, Harjumaa ja Lääne-Virumaa ning väikseim on Hiiumaa

Jahi- ja kalastusturism on arenenud viimastel aastakümnetel ning on laias laastus reguleeritud kohalike jahiseaduste ja piirangutega. Tänu transpordi arengule on jahi- ja kalandusturism kasvav haru, mis on majanduslikult kasulik nii kohalikele kui ka küttijatele. Siiski on suureks probleemiks salaküttimine, kuid selle vastu tegutsevad kohalikud organisatsioonid. Suure jahtimisel on väljasuremisohus mitmed liigid, kuid tänu kontrollitud kavadele aitab jahtimine kaasa populatsioonide kontrolli all hoidmisele ning ökoloogilise tasakaalu saavutamisele.

Viited

• 22. november 2017 - 15:52, Ebaeetilise linnujahi lõpetamiseks tuleb kehtestada kütitud veelindudele päevalimiit, Eesti ornitoloogiaühing