Raudteelaste Kodu

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Kaarepere raudteelaste kodu)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Raudteelaste Kodu (mitteametlikult ka Kaarepere raudteelaste kodu) oli "Raudteelaste Kodu seadusega" (1928) rajatud asutus Tartumaal Kaarepere külas (praegu jääb küla Jõgeva maakonda)[1].

Raudteelaste Kodu asutati muu hulgas selleks, et hooldada abi vajavaid riigi raudteeteenistujaid ja -töölisi ning nende perekondi[1].

Raudteelaste Kodu oli Raudteede Talituse heategev asutis, mille ülesandeks:

  1. anda peavarju ja võimaldada ülalpidamist abitarvitavatele teenistusest lahkunud riigi raudteeteenijatele ja -töölistele ning nende perekonnaliikmetele;
  2. võimaldada tervisekosutamist riigi raudteeteenijatele ja -töölistele ning nende perekonnaliikmetele;
  3. korraldada riigi raudteeteenijate ja -tööliste lastele suvekoloniisid.

Raudteelaste Kodu varanduse moodustasid:

1) Riigi Raudteedevalitsusele Vabariigi Valitsuse otsusega 11. juulist 1923. a. raudtee invaliidide kodu asutamiseks üleantud riiklikust maatagavarast planerimise korras eraldatud Kaarepere (Tartumaal) asunduse krundid nr 34, 34-a, 35, 36, 36-a, 45, 46, 47, 48, 48-a, 49, kokku 145 hektaari ja peale selle 21 hektaari suurune metsatükk nr A1 ja 5 hektaari suurune turbaraba Visusti rabast, kõik kokku 171 hektaari ja sellel maa-alal asuvad päraldised ning hooned, välja arvatud meiereihoone ühes ¼ hektaari maa-alaga;

2) punkt 1. tähendatud kinnisvara juurde kuuluv elus ja elutu inventar;

3) 50.000-krooniline majapidamise operatsiooni kapital, mis antakse riigikassast eelarve korras;

4) abiandmise fond, mis kujuneb Raudteelaste Kodu kinnisvarade majapidamise puhaskasust määratavast osast ja muudest juhuslikkudest sissetulekutest.

Raudteelaste kodus kasvatati katseloomadesks merisigu[2].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti Entsüklopeedia. 7. köide: Rakk–Tanukad. Tartu: Loodus, 1936, lk 83.
  2. Neljajalgsed, kes tuuakse ohvriks inimesele. Rahvaleht, 20. november 1936, nr 136, lk 4.