Käendusleping

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Käendusleping on leping, mis reguleerib võlaõiguslikku käendussuhet.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 142 järgi kohustub käendaja käenduslepingu alusel vastutama võlausaldaja ees kolmanda isiku ehk põhivõlglase kohustuste täitmise eest. Samuti võib VÕSi § 142 järgi olla käendus piiritletud kindla summa, tähtaja või muu tingimusega. Leping kehtib sõltumata käendaja ja võlgniku omavahelistest suhetest.[1]

Käendusega kaasnevad mitmed kohustused ja nõuded. VÕSi § 144 alusel on lepingu sõlmimiseks vajalik võlausaldaja nõusolek. VÕSi §-s 145 on sõnastatud käendaja vastutus. Käenduse eest vastutavateks on mõlemad lepingupooled, kui lepingus pole öeldud teisiti. Käendaja vastutab põhivõlgniku võlgnevuste eest täies ulatuses. Vastutuse hulka kuuluvad viivised, lepingutrahvid ja lepingu ülesütlemisest tulenevad kulud. VÕSi § 146 kohaselt peab võlausaldaja teavitama käendajat lepingu täitmisest, juhul kui käendaja on seda nõudnud. VÕSi § 147 alusel on käendaja kohustatud teatama põhivõlgnikule kohustuste täitmisest, vastasel juhul ei saa käendaja esitada tagasinõuet.[1]

VÕSi § 153 järgi, lõppeb käendus siis, kui lepingulised kohustused lõppevad, näiteks põhivõlgniku muutumise korral (juhul kui käendaja ei ole nõus uue võlgniku eest vastutama). Teine variant mil tähtajaline leping lõppeb on tähtajalise tähtaja saabumine. Enne tähtaega tekkinud kohustustest leppingu lõppemine käendajat ei vabasta.[1]

Käenduslepingu kasutamise eesmärgid[muuda | muuda lähteteksti]

Lepingupooltel on käendusega seoses erinevad eesmärgid. Võlausaldaja peamine eesmärk on anda maksejõulistele füüsilistele ja juriidilistele isikutele laen võimalikult riskivabalt Võlausaldajad kasutavad selle tagamiseks näiteks tagatist või käenduse puhul käendaja maksevõimet.[2]

Võrreldes tagatislaenudega ei ole Eestis käendusega antud laenude hulk väga suur. Üldjuhul kasutatakse käenduslepinguid õppelaenude tagamiseks, täpsemalt ligi 98% kõigist õppelaenudest on tagatud käenduslepinguga. Võlausaldaja eesmärk seoses käendusega on ka fakt, et üldjuhul on käendajal isiklik suhe põhivõlglasega, mis tõenäoliselt tagab olukorra kus põhivõlgniku finantskäitumine on vastutustundlikum. Laenuvõtja ehk põhivõlgniku eesmärk on saada odavat laenu ja varalise tagatise puudumisel on käendus tema jaoks ainuke valik. Käendaja jaoks on käendusleping risk, ja kuna tavaliselt antakse see lähedasele inimesele, siis võib käendaja eesmärgiks pidada isiklikke igapäevaseid vajadusi, nt võib ära mainida õpingute finantseerimise.[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Võlaõigusseadus (2001). Riigi Teataja I, 81, 487.
  2. 2,0 2,1 Kask, L. (2013). "Sõltuvussuhtes sõlmitud käendusleping" (lõputöö).