Juan Rulfo

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Juan Nepomuceno Carlos Pérez Rulfo Vizcaíno

Juan Rulfo, täisnimega Juan Nepomuceno Carlos Pérez Rulfo Vizcaíno (16. mai 1918 – 7. jaanuar 1986) oli Mehhiko kirjanik, fotograaf ja stsenarist.

Tema sulest on ilmunud kaks raamatut: lühiromaan “Pedro Paramo” ja lühijuttude kogu “El llano en llamas”. Oma loomingus on Rulfo mõjutust saanud maagilisest realismist. Kuigi tema kirjanduslikku loomingut oli väga vähe, peetakse teda siiani Ladina-Ameerika üheks paremaks ja tuntumaks kirjanikuks.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Juan Rulfo sündis 16. mail 1918 Kesk-Mehhiko läänepoolses osas, mida iseloomustavad eelkõige kuumus, kuivus ja maaliline maastik. See on ka koht, kus Rulfo raamatutes olevate lugude sündmustikud peamiselt aset leiavad. Rulfo lühijutustused on suuresti mõjutust saanud kahest olulisest sündmusest Ladina-Ameerika ajaloos. Samuti on nendel sündmustel, mis mõlemad leidsid aset Rulfo lapsepõlves, suur ja oluline roll tema lugude mõistmisel. Esimene neist on Mehhiko revolutsioon ja selle tagajärjed (1910–1920). Teiseks sündmuseks on Cristero mäss, mis toimus aastatel 1926–1929. Viimane sündmus oli Rulfo jaoks eriti tähendusrikas, kuna see jättis ta ilma vanematest, mistõttu oli ta sunnitud minema internaatkooli.[2] Pärast vanemate surma kasvatas Rulfot vanaema[3]. Kuna aga Rulfo veetis lapsepõlves enamuse oma ajast vanaisa majas San Gabrielis, sai ta seal tutvuda ühe preestri raamatukoguga, kes hoidis oma raamatuid Rulfo vanaisa kodus. Need tekstid olid arvatavasti ka aluseks Rulfo kirjanduslikule arengule.[2]

Rulfo oli inspiratsiooniks ja eeskujuks paljudele teistele Ladina-Ameerika kirjanikele, seal hulgas ka Gabriel Garcia Marquezele[4].

Rulfot on nimetatud ka amatöörfotograafiks.

Ta abiellus 1948. aastal Clara Angelina Aparicio Reyesega, kellega Rulfol oli neli last. Rulfo suri 7. jaanuaril 1986, olles 68-aastane.[2]

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Juan Rulfo vanemate surma, hakkas teda Gudalajara linnas Jaliscos kasvatama tema vanaema, kus ta asus õppima Luis Silva koolis. Ta õppis kuus aastat omandades põhiharidust ning pärast seitsmendat aastat lõpetas kooli raamatupidaja haridusega.[3] Rulfo osales aastatel 1932–1934 seminaridel, kuid streigi tõttu Guadalajara Ülikoolis, mille pärast ka kool suleti, ei olnud Rulfol võimalus ülikooli astuda[5]. Mexico Citysse kolides, astus Rulfo Riiklikusse Sõjaakadeemiasse, kust ta aga pärast kolme kuud lahkus. Tema soov oli minna õppima juurat Mexico Riiklikusse Autonoomia ülikooli, mis tal aga ei õnnestunud.[3] Küll aga avanes Rulfol võimalus Ülikoolis auditeerida kirjanduskursusi. Rulfo alustas kirjutamist 1940. aastatel. Ta oli kirjandusliku ajakirja “El Pan” kaasasutaja, kus esmakordselt avaldas ka suure osa oma lühijuttudest. Peale kirjutamise, oli Juan Rulfo elus suur hulk veel teisigi ameteid, töötades arhivaari, reisibüroo ametniku ning fotograafina.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi Juan Rulfo avaldas oma elu jooksul vaid kaks raamatut, peetakse teda siiski siiani üheks Ladina-Ameerika mõjukamaks kirjanikuks. Kuna suur osa tema loomingust on just inspireeritud sündmustest, mis leidsid aset tollel ajal Mehhikos (Mehhiko revolutsioon ja Cristero sõda), siis kohtab tema lugudes väga palju maailmas valitsevat julmust, kurjust ja eluraskusi.

Rulfo esimeseks teoseks oli “El llano en llamas” (1953), mis kujutas endast lühijuttude kogumikku, mis aga esmakordselt avaldati kirjandusajakirjas “El Pan”. Antud raamatus olevate lugude sündmustiku keskendub suures osas elule Mehhiko maapiirkondades Mehhiko revolutsiooni ja Cristero mässu ajal. Üheks lugejate poolt armastatuimaks looks on “Diles que no me maten!” (“Ütle, et nad ei tapaks mind!”), mis räägib loo hukule määratud vanemast mehest, kelle vangivalvuriks osutub aga hukka mõistetu poolt tapetud mehe poeg. “No oyes ladrar los perros?” (“Kas sa ei kuulnud koerte haukumist?”) on samuti üks paljudest raamatus “El llano en llamas” ilmunud lugudest, mis kiiresti inimeste poolehoiu võitis. See räägib mehest, kes kannab oma täiskasvanud, haavatud poega seljas, otsides meeleheitlikult arsti. Raamatus “El llano en llamas” olevatest lühijuttudest viisteist on tõlgitud ka inglise keelde.

Lühiromaan “Pedro Paramo” (1955) oli Rulfo teine ja viimane teos. Raamat räägib Juan Preciadost, kes isa otsides suundub oma kodulinna, kus hiljuti on surnud tema ema. Kohale jõudes ei leia ta mitte midagi muud peale “kummituslinna”.[3] Teose sündmustik on üsna palju mõjutust saanud just Rulfo lapsepõlves toimunud sündmustest, mil tema lapsepõlve kodust San Gabrielis oli pärast Mehhiko revolutsiooni saanud tõeline “kummituslinn”, linn oli vaesunud. Rulfo kirjutab ka paljudes oma lugudes, et see oli koht, kus revolutsiooni lubatud reformid kunagi ei materialiseerunud. Raamat sai Mehhiko kirjanduses kõrgelt tunnustatuks, seda on peetud koguni parimaks teoseks Ladina- Ameerika kirjanduses.[2]

Maagilisest realismist mõjutatud kirjanik Juan Rulfo rikastas oluliselt Ladina-Ameerika kirjandust, kasutades esmakordselt erinevaid narratiivitehnikaid[4]. Kuigi Rulfo avaldas oma eluajal ainult kaks narratiivset teost, on nii jutukogu “El llano en llamas” kui ka “Pedro Paramo” märkimisväärsed ning tohutut tähtsust omavad teosed. Tehniliselt 1950. aastatel teoseid kirjutanud Rulfot on tihti peetud 1960ndate ja 1970ndate Ladina-Ameerika kirjandusliku “buumi” ehk tõusuaja oluliseks osaks.[2] Lisaks sellele on Rulfot peetud ka fotograafiks ning tema fotograafiatööd on arhiveeritud temanimelisse fondi[3].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Pedro Páramo". Draamateater.ee. Kasutatud 28.09.2018.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Biography of Juan Rulfo". GradeSaver.com. Kasutatud 28.09.2018.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Juan Rulfo". FamousAuthors.org, 2012. Kasutatud 28.09.2018.
  4. 4,0 4,1 Encyclopædia Britannica, inc.. "Juan Rulfo". Encyclopædia Britannica, 2018. Kasutatud 28.09.2018.
  5. "Sobre la vida de Juan Rulfo". ClubCultura.com, 2014. Kasutatud 28.09.2018.