Juan Rulfo
Juan Rulfo, täisnimega Juan Nepomuceno Carlos Pérez Rulfo Vizcaíno (16. mai 1918 – 7. jaanuar 1986), oli Mehhiko kirjanik, fotograaf ja stsenarist.
Tema sulest on ilmunud lühiromaan "Pedro Páramo" ja lühijuttude kogu "El llano en llamas". Oma loomingus on Rulfo mõjutusi saanud maagilisest realismist. Kuigi ta kirjutas väga vähe, peetakse teda siiani Ladina-Ameerika üheks parimaks ja tuntuimaks kirjanikuks.[1]
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Juan Rulfo sündis 1918. aastal Kesk-Mehhiko läänepoolses osas, mida iseloomustavad eelkõige kuumus, kuivus ja maaliline maastik. See on ka koht, kus Rulfo raamatute tegevustik peamiselt aset leiab. Rulfo lühijutustused on suuresti mõjutust saanud kahest olulisest sündmusest Ladina-Ameerika ajaloos. Samuti on nendel sündmustel, mis mõlemad toimusid Rulfo lapsepõlves, suur ja oluline roll tema lugude mõistmisel. Esimene neist on Mehhiko revolutsioon ja selle tagajärjed (1910–1920). Teine on Cristero mäss aastatel 1926–1929. Viimane sündmus oli Rulfo jaoks eriti tähendusrikas, kuna see jättis ta ilma vanematest ja ta oli sunnitud minema internaatkooli.[2]
Pärast vanemate surma kasvatas Rulfot vanaema. Kuna aga Rulfo veetis suure osa lapsepõlvest vanaisa majas San Gabrielis, sai ta seal tutvuda raamatukoguga, mida üks preester vanaisa juures hoidis. Need tekstid olid arvatavasti ka aluseks Rulfo kirjanduslikule arengule.[2]
Rulfo oli inspiratsiooniks ja eeskujuks paljudele teistele Ladina-Ameerika kirjanikele, sealhulgas ka Gabriel García Márquezele.[3]
Rulfot on nimetatud ka harrastusfotograafiks.
Ta abiellus 1948. aastal Clara Angelina Aparicio Reyesega, kellega Rulfol oli neli last. Rulfo suri 7. jaanuaril 1986, olles 68-aastane.[2]
Hariduskäik
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Juan Rulfo vanemate surma hakkas teda Jaliscos Gudalajara linnas kasvatama vanaema. Selles linnas õppis ta seitse aastat Luis Silva koolis, kus sai põhihariduse ja lõpetas kooli raamatupidajaharidusega.[4] Aastatel 1932–1934 jätkas ta õpinguid seminaris, kuid ülikooli ei olnud Rulfol võimalust astuda, sest streigi tõttu suleti Guadalajara ülikool[5].
Méxicosse kolides astus Rulfo riiklikku sõjaakadeemiasse, kust ta aga pärast kolme kuud lahkus. Tema soov oli minna õppima õigusteadust México riiklikku autonoomsesse ülikooli, mis tal ei õnnestunud.[4] Küll aga avanes Rulfol võimalus võtta ülikoolis kirjanduskursusi. Rulfo alustas kirjutamist 1940. aastatel. Ta oli kirjandusliku ajakirja El Pan kaasasutaja, seal avaldas ta esmakordselt ka suure osa oma lühijuttudest. Peale kirjutamise jõudis Juan Rulfo pidada palju muidki ameteid, töötades arhivaari, reisibüroo ametniku ja fotograafina.[2]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi Juan Rulfo avaldas elu jooksul vaid kaks raamatut, peetakse teda siiani üheks Ladina-Ameerika mõjukamaks kirjanikuks. Suur osa tema loomingust on inspireeritud tema elu aegsetest sündmustest Mehhikos (Mehhiko revolutsioon ja Cristero sõda) ja nii kohtab tema lugudes väga palju maailmas valitsevat julmust, kurjust ja eluraskusi.
Rulfo esikteos oli lühijutukogu "El llano en llamas" (1953), kuhu kuuluvad jutud olid varem ilmunud kirjandusajakirjas El Pan. Lugude sündmustik keskendub suures osas elule maapiirkondades Mehhiko revolutsiooni ja Cristero mässu ajal. Üks lugejate armastatuim lugu on "¡Diles que no me maten!" ("Ütle, et nad ei tapaks mind!"), mis räägib loo hukule määratud vanemast mehest. Tema vangivalvuriks osutub selle mehe poeg, kelle surmamõistetu tappis. "¿No oyes ladrar los perros?" ("Kas sa ei kuulnud koerte haukumist?") on samuti üks paljudest jutukogus "El llano en llamas" ilmunud lugudest, mis kiiresti inimeste poolehoiu võitis. See räägib mehest, kes kannab oma täiskasvanud, haavatud poega seljas, otsides meeleheitlikult arsti. Raamatu "El llano en llamas" lühijuttudest 15 on tõlgitud ka inglise keelde.
Lühiromaan "Pedro Páramo" (1955) oli Rulfo teine ja viimane teos. Raamat räägib Juan Preciadost, kes suundub isa otsides oma kodulinna, kus on hiljuti surnud tema ema. Kohale jõudes leiab ta eest vaid kummituslinna.[4] Teose sündmustik on üsna palju mõjutust saanud just Rulfo lapsepõlves toimunud sündmustest, mil tema lapsepõlvelinnast San Gabrielist oli pärast Mehhiko revolutsiooni saanud tõeline vaesunud kummituslinn. Rulfo kirjutab ka paljudes lugudes, et see oli koht, kus revolutsiooni ajal lubatud reformid kunagi ei teostunud. Raamat on Mehhiko kirjanduses kõrgelt tunnustatud, seda on peetud koguni parimaks teoseks Ladina-Ameerika kirjanduses.[2]
Maagilisest realismist mõjutatud kirjanik Juan Rulfo rikastas oluliselt Ladina-Ameerika kirjandust, kasutades esimesena narratiivitehnikaid.[3] Kuigi Rulfo avaldas oma eluajal ainult kaks ilukirjandusteost, on nii jutukogu "El llano en llamas" kui ka "Pedro Páramo" märkimisväärsed ja äärmiselt tähtsad teosed. Ehkki Rulfo kirjutas oma teosed 1950. aastatel, on teda tihti peetud 1960. ja 1970. aastate Ladina-Ameerika kirjandusliku buumi ehk tõusuaja oluliseks osaks.[2] Rulfo loodud fototaieseid hoitakse temanimelises fondis.[4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "Pedro Páramo". Draamateater.ee. Originaali arhiivikoopia seisuga 14.12.2018. Vaadatud 28.09.2018.
- 1 2 3 4 5 6 "Biography of Juan Rulfo". GradeSaver.com. Vaadatud 28.09.2018.
- 1 2 Encyclopædia Britannica, inc. (2018). "Juan Rulfo". Encyclopædia Britannica. Vaadatud 28.09.2018.
- 1 2 3 4 "Juan Rulfo". FamousAuthors.org. 2012. Vaadatud 28.09.2018.
- ↑ "Sobre la vida de Juan Rulfo". ClubCultura.com. 2014. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. detsember 2014. Vaadatud 28.09.2018.