Joy Paul Guilford

Joy Paul Guilford (7. märts 1897 Marquette, Nebraska – 26. november 1987 Los Angeles) oli USA psühholoog.

Guilfordi üheks suuremaks panuseks loetakse intelligentsuse struktuuri mudelit, mille järgi saab intelligentsuse jagada paljudeks alavõimeteks. Lisaks tegeles Guilford isiksuse uurimise ja statistiliste meetodite väljatöötamisega.

Haridus

1914. aastal lõpetas Guilford keskkooli klassi priimusena. Aasta pärast ülikooliõpingute alustamist astus ta sõjaväkke. Teenistuse lõppedes naasis ülikooli ning omandas Nebraska Ülikoolis bakalaureuse- ja seejärel ka magistrikraadi. Sel perioodil töötas ta ajutise direktorina psühholoogiakliinikus, kus administreeris teste laste intelligentsuse mõõtmiseks. Sel karjääripunktil tekkis tal huvi individuaalsete erinevuste vastu. Guilford uskus, et intelligentsus pole üldine omadus, vaid koosneb paljudest alavõimetest. 1924. aastal liitus Cornelli Ülikooli doktoriõppe programmiga. Doktoriõppe lõpuks 1927. aastal oli Guilford avaldanud viis artiklit. Guilfordi doktoritöö näitas, et variatsioonid raporteeritud sensoorses kogemuses nõrkade stiimulite puhul on pigem mõjutatud tajuläve omadustest, mitte tähelepanu kõikumisest.

Teaduskarjääri algusaastad

Pärast lühiajalist tööd Illinoisi ja Kansase ülikoolides naasis Guilford Nebraska Ülikooli, kus alustas tööd professorina. Karjääri algusaastatel keskendus ta sellistele klassikalistele eksperimentaalpsühholoogia teemadele nagu tähelepanu, psühhofüüsika, autokineetiline fenomen, silmaliigutused ja fii-fenomen. Guilfordi suurim saavutus sel perioodil oli aga õpiku "Psychometric Methods" ("Psühhomeetrilised meetodid") väljaandmine 1936. aastal. Sellest õpikust sai mitme aastakümne jooksul psühholoogiatudengite põhiline psühhofüüsikalisi meetodeid tutvustav lugemisvara, kuna tegu oli esimese entsüklopeedilise, kuid samas loetava selleteemalise õpikuga. Pärast õpiku väljaandmist liikus Guilfordi töö fookus rohkem isiksuse ja vaimse võimekuse poole.

Isiksuse uurimine

Koostöös abikaasa Ruthiga koostas ta 35-väitelise isiksuseküsimustiku ekstravertsuse ja introvertsuse hindamiseks. Kasutades faktoranalüüsi, näitasid nad, et nii ekstravertsus kui ka introvertsus koosneb paljudest isiksuse alaomadustest.

Statistilised meetodid

Korrelatiivsete uuringute läbiviimine ajendas Guilfordi tähelepanu pöörama statistiliste meetodite käsitlusele. Lisaks mitmete statistiliste protseduuride väljatöötamisele andis Guilford 1942. aastal välja statistikaõpiku "Fundamental Statistics in Pychology and Education" ("Psühholoogia ja hariduse põhiline statistika").

Vaimsed võimed

Vaimsete võimete testimine

II maailmasõja puhkemine andis Guilfordile võimaluse kasutada faktoranalüüsi metoodikat vaimsete võimete mõõtmiseks. Nimelt tekitas sõda vajaduse hinnata sõdurite vaimsete võimete taset. Sõja lõpuks oli Guilford koos kaastöötajatega kindlaks määranud ning mõõdetavaks teinud 25 vaimsete võimete faktorit. Tänu vaimsete võimete testimisele Guilfordi väljatöötatud testide abil vähenes pilootide treeningu ebaõnnestumine ühe kolmandikuni sõjaeelsest tasemest. Guilfordi 1947. aastal välja antud raamat "Printed Classification Tests" ("Trükitud jaotustestid"), kus ta kirjeldas sõja ajal tehtud tööd, lõi standardi kõigile tulevastele selektsiooniprogrammidele nii sõjaväes kui ka väljaspool sõjaväge.

Intelligentsuse struktuuri mudel (Structure of Intelligence, SOI)

1945. aastal naasis Guilford Lõuna-California Ülikooli, kus jätkas vaimsete võimete uurimist. Järgneva kahe aastakümne jooksul viis Guilford läbi arvukalt uurimusi, mis laiendasid teadaolevate vaimsete võimete hulka. Guilford toetas loovuse hindamise meetodite arendamist seoses vaimsete võimete hindamisega ning mitmed Guilfordi välja toodud võimed olid seotud just loovusega. Sellest perioodist pärinevad kaks olulist intelligentsust käsitlevat raamatut: "The Nature of Human Intelligence" ("Inimintelligentsuse olemus", 1967) ja "The Analysis of Intelligence" ("Intelligentsuse analüüs", 1971).

1955. aastal esitles Guilford esimest versiooni oma intelligentsuse struktuuri mudelist, mille abil oli võimalik määrata uute võimete avastamise potentsiaalseid alasid. 1988. aastal avaldas ta mudeli viimase versiooni, kuhu kuulus 180 potentsiaalset vaimset võimet. Selle mudeli alusel on operatsioone 6 tüüpi: tunnetus, mälu salvestamine, mälu ammutamine, konvergentne produktsioon (standardküsimustele korrektsete vastuste andmine), divergentne produktsioon (loovus) ja hindamine. Lisaks leidub 5 tüüpi sisusid (visuaalsed, auditoorsed, sümbolilised, semantilised ja käitumuslikud) ning 6 tüüpi produkte (ühikud, klassid, seosed, süsteemid, ümberkujundamised ja järeldused). Intelligentsuse struktuuri mudeli arendamine tekitas Guilfordis huvi kasutada seda hariduse arendamiseks.

Allikad

• Comrey, A. L. Joy Paul Guilford. A Biographical Memoir by Andrew L. Comrey. (1993) Loetud 09.05.2015.