Joseph Alvinczy von Berberek

Joseph Alvinczy von Berberek
Sünniaeg	1. veebruar 1735 Vintu de Jos
Surmaaeg	25. september 1810 Buda
Auaste	Feldmarssal
Juhtinud	Jalaväerügement nr 26
Sõjad/lahingud	Seitsmeaastane sõda Torgau lahing Schweidnitzi piiramine Teplitzi lahing Baieri pärilussõda Austria-Türgi sõda Prantsuse revolutsioonisõjad Neerwindeni lahing Teine Bassano lahing Caldiero lahing Arcole silla lahing Rivoli lahing
Autasud	Maria Theresia ordeni suurrist

Joseph Alvinczy von Berberek (1. veebruar 1735 – 25. september 1810) oli Austria väejuhataja, feldmarssal ja vabahärra, kes on kõige rohkem tuntud oma osaluse eest Prantsuse revolutsioonisõjas Itaalia rindel.

Sõjaväeteenistuse algus

Joseph Alvinczy sündis 1. veebruaril 1735 Translivaanias Alvinczis (mis hiljem nimetati ümber Vintu de Jos-iks).

1750. aastal astus ta ühte husaarirügementi ning peale kolme aastat teenistust ülendati ta kapteniks. 1756. aastal alanud seitsmeaastases sõjas paistis Alvinczy oma vaprusega välja Torgau lahingus (1760), Schweidnizi vallutamisel (1761) ja Teplitzi lahingus (1762). Pärast sõja lõppu tervendas ta oma haavu, mis oli Torgau ja Teplitzi all saanud.

Järgmise kümne aastaga tõusis ta oobersti auastmeni. Lisaks sai tast jalaväerügemendi nr. 19 juhatajaks.

Järgmine suurem sõda, milles Alvinczy osales, oli Baieri pärilussõda. Selle sõja raames näitas ta Habelschwerdti juures taas üles oma vaprust. 1779. aastal ülendati ta kindralmajoriks ning autasustati lisaks Militär–Marie–Theresien Orden-i rüütliristiga. 1786. aastal tegi Joseph II ta jalaväerügmendis nr 26 Inhaberiks, kust Alvinczy peatselt taas jalaväerügement nr 19 üle läks. Lisaks oli ta lühikest aega tulevase keisri Franz II sõjateooria õpetaja.

1788–1791 osales ta Austria-Türgi sõjas, kus paistis oma oskustega taas välja, mille eest ülendati ta 1789. aasta 27. mail feldmarssal-leitnandiks.

Osalus Prantsuse revolutsioonisõdades

Osalus Hollandi sõjategevuses

Maria Theresia militaarordeni suurrist

Esimese koalitsioonisõja algul viidi Alvinczy üle Hollandisse, kus määrati diviisiülemaks. 1792. aastal osales ta krahv Clerfayt sõjakäigus. Järgmise aasta 18. märtsil kamandas ta Neerwindeni lahingus ühte reservi jäänud diviisi. Lahingus osaluse eest autasustati teda Maria Theresia ordeni komandöriristi.

Mantua ümbruskonna kaart

1794. aastal juhatas ta Austria Hollandis asuva armee reservi. 26. aprillil saavutas Anglo-Austria armee Beaumonti lahingus võidu Prantsuse armee üle. Selle eest ülendati Alvinczy feldzeugmeisteriks (kahuriväekindral). 3. juunil sai temast Oranje prints William Fredericki nõunik. Koostöös printsiga aitas Alvinczy kaasa Charleroi piiramisrõngast vabastamisele. Selles kokkupõrkes lasti ta alt kaks hobust maha. Oma osaluse eest sai Alvinczy Maria Theresia ordeni suurristi. 1795. aastal viidi ta üle ülem-Reini armeesse, kuid kutsuti siis tagasi Viini, kus asus sõjanõukogu teenistusse ning lahkus alles järgmine aasta.

Osalus Itaalia sõjategevuses

1796. aasta mais viidi Alvinczy üle Itaaliasse, kus võttis üle sealse väliarmee juhatajakoha. Veel enne seda oli ta aidanud Tirolis maakaitsevägesid organiseerida. Oma 50 000-mehelise armeega võttis ta nüüd ette uue retke vabastada Mantuas ümber piiratud Austria vägesid.

Mantua päästmisoperatsioon

Austria väed hakkasid liikuma Garda järvest paremalt poolt, Davidovich Adige jõe äärest ning Alvinczy kaugemalt Piave jõe äärest.

Davidovich suutis 2. ja 6. novembril oma vastas olevad Prantsuse väed tagasi lükata, kuid jäid Serravalles seisma kuni 16. novembrini. Siis jätkas Davidovich oma edasitungi ning jõudis 18. novembriks Castelnuovosse. Ta jagas oma üksused kaheks: Quasdanovich ühe salgaga liikus Bassano ning Provera Citadella poole. Prantsuse väed taganesid sealt piirkonnas Vicenza poole. Ka Napoleon liikus oma peavägedega sinnapoole.

Teine Bassano lahing ja Caldiero lahing

 Pikemalt artiklites Teine Bassano lahing ja Caldiero lahing (1796)

6. novembril kohtusid Napoleon ja Alvinczy teises Bassano lahingus. Peale oma rünnakute läbi kukkumist oli Napoleon sunnitud taganema.

12. novembril toimus Caldiero all järgmine lahing. Ka see lahing algas Napoleoni vägede rünnakutega, mis algul õnnestusid. Austria uus kaitseliin pidas prantslasi aga kinni ning Alvinczy saatis ühe väesalga Napoleoni parema tiiva selja taha. See sundis Napoleonit taganema. Austria armee oli aga väga kehvas seisus ning ei suutnud seda edu eriti ära kasutada.

Joseph Alvinczy

Arcole silla lahing

 Pikemalt artiklis Arcole silla lahing

Kuigi Napoleoni enesekindlus oli peale sellist ebaedu vähenenud, kogus ta end kiirest ja asus uuesti rünnakule. 16. novembril toimus lahing Arcole silla juures. Prantslased ründasid Alvinczy positsioone taas edutult ning Austria väeüksused asusid vasturünnakule, mille käigus ligi 2000 Austria sõdurit ümber piirati. Sellele järgnesid uued Prantsuse rünnakud, mis sundisid Alvinczyt oma löödud vägedega põhjapoole taganema. Napoleonit jäi ohustama vaid Davidovichi armee, keda Napoleon 22. novembril ka võitis.

Seega oli Mantua vabastamiskatse täielikult läbi kukkunud ning Alvinczy põgenes Brenta jõe taha. 1797. aasta jaanuaris tegi ta järgmise katse Mantua alla jõuda, kuid sai Rivoli lahingus valusalt lüüa. Peale seda vahetati Alvinczy ertshertsog Karliga välja. Alvinczyl olid Itaalia sõjakäigu ajal ka terviseprobleemid tekkinud, nii et peale Rivoli lahingut oli ta sunnitud paistes jalgade tõttu voodis olema.

Hilisem karjäär ja hinnang

Itaalia sõjategevuse ebaeduka lõpu järel sai Alvinczy siiski kõrge ametikoha Ungari kindralkubernerina. 1808. aastal ülendati ta feldmarssaliks.

Joseph Alvinczy suri 25. septembril 1810 Budas.

Olenemata ebaedust, mida ta Itaalias koges, tuntakse Alvinczyt kui oskuslikku, populaarset ja vaprat väejuhti. Itaaliasse jõudmise ajal oli ta lihtsalt liiga vana (ligi 60. aasta vanune) ja kehva tervisega.

Siiski võitis Alvinczy Napoleonit kahes lahingus (teine Bassano ja Caldiero), mida peetakse ka tulevase Prantsuse keisri esimesteks kaotusteks, mis talle ka eriti raskelt mõjusid. Napoleon ise tunnistas, et Alvinczy oli kõikidest vastasväejuhtidest, keda ta Itaalias kohtas, kõige oskuslikum.