Joseph Alvinczy von Berberek
See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2024) |
Joseph Alvinczy von Berberek | |
---|---|
Sünniaeg |
1. veebruar 1735 Vintu de Jos |
Surmaaeg |
25. september 1810 Buda |
Auaste | feldmarssal |
Juhtinud | 26. jalaväerügement |
Sõjad/lahingud |
|
Autasud | Maria Theresia ordeni suurrist |
Joseph Alvinczy von Berberek (1. veebruar 1735 – 25. september 1810) oli Austria sõjaväelane. Ta oli väejuhataja, feldmarssal ja vabahärra, kes on tuntud peamiselt teenete eest Prantsuse revolutsioonisõjas Itaalia rindel.
Sõjaväeteenistuse algus
[muuda | muuda lähteteksti]Joseph Alvinczy sündis 1735. aastal Translivaanias Alvinczis (mis hiljem nimetati ümber Vintu de Josiks).[1]
1750. aastal astus ta ühte husaarirügementi ning pärast kolme aastat teenistust ülendati ta kapteniks. 1756. aastal alanud seitsmeaastases sõjas paistis Alvinczy vaprusega silma Torgau lahingus (1760), Schweidnizi vallutamisel (1761) ja Teplitzi lahingus (1762). Pärast sõja lõppu tervendas ta oma haavu, mis oli Torgau ja Teplitzi all saanud.[1]
Järgmise kümne aasta jooksul ülendati ta ooberstiks ja temast sai 19. jalaväerügemendi juhataja.[1]
Järgmine suurem sõda, milles Alvinczy osales, oli Baieri pärilussõda. Selles sõjas näitas ta Habelschwerdti juures taas suurt vaprust. 1779. aastal ülendati ta kindralmajoriks ja teda autasustati Maria Theresia militaarordeni rüütliristiga. 1786. aastal tegi Joseph II ta 26. jalaväerügemendis Inhaberiks, kust Alvinczy peatselt taas 19. jalaväerügementi läks. Lisaks oli ta lühikest aega tulevase keisri Franz II sõjateooria õpetaja.[1][2]
1788–1791 osales ta Austria-Türgi sõjas, kus paistis oma oskustega taas välja, mille eest ülendati ta 1789. aasta 27. mail feldmarssal-leitnandiks.
Osalus Prantsuse revolutsioonisõdades
[muuda | muuda lähteteksti]Osalus Hollandi sõjategevuses
[muuda | muuda lähteteksti]Esimese koalitsioonisõja algul viidi Alvinczy üle Hollandisse, kus määrati diviisiülemaks. 1792. aastal osales ta krahv Clerfayt' sõjakäigus. Järgmise aasta 18. märtsil kamandas ta Neerwindeni lahingus ühte reservi jäänud diviisi. Lahingus osaluse eest autasustati teda Maria Theresia ordeni komandöriristi.[1]
1794. aastal juhatas ta Austria Hollandis asuva armee reservi. 26. aprillil saavutas Anglo-Austria armee Beaumonti lahingus võidu Prantsuse armee üle. Selle eest ülendati Alvinczy feldzeugmeisteriks. 3. juunil sai temast Oranje prints William Fredericki nõunik. Koostöös printsiga aitas Alvinczy kaasa Charleroi piiramisrõngast vabastamisele. Selles kokkupõrkes lasti ta alt kaks hobust maha. Oma osaluse eest sai Alvinczy Maria Theresia ordeni suurristi. 1795. aastal viidi ta üle Ülem-Reini armeesse, kuid kutsuti siis tagasi Viini, kus asus sõjanõukogu teenistusse ning lahkus alles järgmine aasta.[1][2]
Osalus Itaalia sõjategevuses
[muuda | muuda lähteteksti]1796. aasta mais viidi Alvinczy üle Itaaliasse, kus võttis üle sealse väliarmee juhataja koha. Veel enne seda oli ta aidanud Tirolis maakaitsevägesid organiseerida. Oma 50 000-mehelise armeega võttis ta nüüd ette uue retke, et vabastada Mantuas ümber piiratud Austria väed.[1][2]
Mantua päästmisoperatsioon
[muuda | muuda lähteteksti]Austria väed hakkasid liikuma Garda järvest paremalt poolt, Pavle Davidović Adige jõe äärest ning Alvinczy kaugemalt Piave jõe äärest.[1]
Davidovich suutis 2. ja 6. novembril oma vastas olevad Prantsuse väed tagasi lükata, kuid jäid Serravalles seisma kuni 16. novembrini. Siis jätkas Davidovich oma edasitungi ning jõudis 18. novembriks Castelnuovosse. Ta jagas oma üksused kaheks: Quasdanovich ühe salgaga liikus Bassano ning Provera Citadella poole. Prantsuse väed taganesid sealt piirkonnas Vicenza poole. Ka Napoleon liikus oma peavägedega sinnapoole.[1]
Teine Bassano lahing ja Caldiero lahing
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklites Teine Bassano lahing ja Caldiero lahing (1796)
6. novembril kohtusid Napoleon ja Alvinczy teises Bassano lahingus. Pärast oma rünnakute läbikukkumist oli Napoleon sunnitud taganema.[3]
12. novembril toimus Caldiero all järgmine lahing. Ka see lahing algas Napoleoni vägede rünnakutega, mis algul õnnestusid. Austria uus kaitseliin pidas prantslasi aga kinni ning Alvinczy saatis ühe väesalga Napoleoni parema tiiva selja taha. See sundis Napoleonit taganema. Austria armee oli aga väga kehvas seisus ning ei suutnud seda edu eriti ära kasutada.[4][1]
Arcole silla lahing
[muuda | muuda lähteteksti]- Pikemalt artiklis Arcole silla lahing
Kuigi Napoleoni enesekindlus oli pärast sellist ebaedu vähenenud, kogus ta end kiirest ja asus uuesti rünnakule. 16. novembril toimus lahing Arcole silla juures. Prantslased ründasid Alvinczy positsioone taas edutult ning Austria väeüksused asusid vasturünnakule, mille käigus ligi 2000 Austria sõdurit ümber piirati. Sellele järgnesid uued Prantsuse rünnakud, mis sundisid Alvinczyt oma löödud vägedega põhja poole taganema. Napoleoni jäi ohustama vaid Davidovichi armee, keda Napoleon 22. novembril ka võitis.[1]
Seega oli Mantua vabastamiskatse täielikult läbi kukkunud ning Alvinczy põgenes Brenta jõe taha. 1797. aasta jaanuaris tegi ta järgmise katse Mantua alla jõuda, kuid sai Rivoli lahingus valusalt lüüa. Pärast seda vahetati Alvinczy ertshertsog Karliga välja. Alvinczyl olid Itaalia sõjakäigu ajal ka terviseprobleemid tekkinud, nii et pärast Rivoli lahingut oli ta sunnitud paistes jalgade tõttu voodis olema.[1][2]
Hilisem karjäär ja hinnang
[muuda | muuda lähteteksti]Itaalia sõjategevuse edutu lõpu järel sai Alvinczy siiski kõrge ametikoha Ungari kindralkubernerina. 1808. aastal ülendati ta feldmarssaliks.[2]
Joseph Alvinczy suri 25. septembril 1810 Budas.[1]
Olenemata ebaedust, mida ta Itaalias koges, tuntakse Alvinczyt kui oskuslikku, populaarset ja vaprat väejuhti. Itaaliasse jõudmise ajal oli ta lihtsalt liiga vana (ligi 60. aasta vanune) ja kehva tervisega.[2]
Siiski võitis Alvinczy Napoleonit kahes lahingus (teine Bassano ja Caldiero), mida peetakse ka tulevase Prantsuse keisri esimesteks kaotusteks, mis talle ka eriti raskelt mõjusid. Napoleon ise tunnistas, et Alvinczy oli kõikidest vastaspoole väejuhtidest, keda ta Itaalias kohtas, kõige oskuslikum.[5][4]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 "Alvin(c)zy de Berberek, Joseph Freiherr". Vaadatud 12.06.2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 "Joseph Alvinczy, Freiherr von Berberek, 1735–1810". Vaadatud 13.06.2023.
- ↑ "About: Second Battle of Bassano". Vaadatud 13.06.2023.
- ↑ 4,0 4,1 "Battle of Caldiero, November 1796". Vaadatud 13.06.2023.
- ↑ "Napoleon's Italian Campaign". Abandoned in the Depths of Italy. Vaadatud 13.06.2023.