Joann Ümarik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Joann Ümarik (13. märts 1888 Arukse talu, Polli vald, Pärnumaa1. juuni 1984 Tallinn) oli eesti õigeusu vaimulik.

Ta pühitseti diakoniks piiskop Platoni poolt 23. juunil 1918 ja preestriks peapiiskop Aleksandri poolt Tallinna Issandamuutmise peakirikus 1. jaanuaril 1921.

Joann Ümarik oli preester Juuru Püha Vassili Suure koguduses 1920–1933, Tallinna kalmistu koguduses 1933–1934 ja Pärnu Issandamuutmise koguduses 1934–1950. Ta oli Harjumaa, hiljem Pärnumaaa praost, 1942–1945 Sinodi liige.

Pärast Eesti taasvallutamist Nõukogude Liidu poolt 1944. aastal keeldus Joann Ümarik andmast allkirja "kirikulõhe" (Eesti õigeusu kiriku iseseisvumise) "patukahetsusaktile". 25. aprillil 1950 ta arreteeriti, ta vabanes vangistusest 26. augustil 1954[1].

Pärast vabanemist teenis ta aastail 1954–1962 Tartu Aleksandri koguduses, hooldades samaaegselt Nõo Püha Kolmainu kogudust ja aastatel 1961–1962 Elva Peetri ja Pauli kogudust (olles samas ka viimaseks preestriks). Alates 1962. aastast teenis ta (kuni surmani) ülempreestrina Tallinna Neeva vaga õigeusulise suurvürsti Aleksandri kogudust.

Joann Ümarik suri 1. juunil 1984 Tallinnas ja ta maeti 5. juunil 1984 Tallinna Aleksander Nevski kalmistule[2].

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vend oli põllumajandusteadlane Jaak Ümarik.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]