Jimmu
| Jimmu (神武天皇, Jinmu-tennō) | |
|---|---|
 | |
| Jaapani keiser | |
|
Ametiaeg 11. veebruar 660 e.m.a – 585 e.m.a | |
| Järgnev | Suizei |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Kamu-yamato Iware-biko no Sumeramikoto (神日本磐余彦天皇) |
| Sünniaeg |
711 või 721 e.m.a Tsukushi-no-shima (tänapäeva Kyūshū) |
| Surmaaeg |
585 e.m.a (126 või 136) Kashihhara, Nara) |
| Abikaasa | |
| Vanemad |
|
| Lapsed |
|
Jimmu või Jinmu (神武天皇, Jinmu-tennō) oli Nihon Shoki ja Kojiki kroonikate järgi Jaapani esimene esimene keiser. Tema valitsemisaja algus on dateeritud 11. veebruarile 660 e.m.a. Jaapani mütoloogia järgi oli ta päikesejumalanna Amaterasu järeltulija. Ta alustas sõjaretke Hyūga saarelt ning vallutas Yamato, millest ta kujundas oma võimu keskuse. Tänapäeva Jaapanis tähistatakse 11. veebruari riigi asutamise päevana. Puuduvad tõendid, et keiser Jimmu päriselt eksisteeris.
Jimmu-tennō mütoloogias[muuda | muuda lähteteksti]
Keiser Jimmu põlvnes otseselt jumalatest. Jaapani mütoloogia kohaselt valitsesid maad esmalt taevased, siis maised jumalad ja alates Jimmust jumaliku päritoluga inimkeisrid[1]. Üks esmaseid jumalaid oli Izanagi (Kustutaja)[2], keda ajaloolane Olaf-Mihkel Klaassen on kirjeldanud ka kui veetlevuse, ahvatluse jumal[1]. Iznagist sündisid päikesejumalanna Amaterasu (Taevast Valgustav) ning tema vend, mere- ja tormijumal Susano-o (Metsik Mees). Izanagi määras Amaterasu taeva ning Susano-o merevalitsejaks.[2] Viimane ei soovinud leppida osalise võimuga ning tungis õe taevasesse sfääri[1]. Esialgu said õved hästi läbi ning neil sündis mitmeid lapsi. Susano-o hakkas aga mitmeid kuritegusid korda saatma, mis peale Amaterasu eraldus pimedasse koopasse, mis jättis kogu maa pimedusse.[2] Raamatus „Japan. A Documentary History“ on seda kirjeldatud nii: „Takamano-hara (taevaste jumalate elukoht) oli täiesti pime [...]. Selle tõttu valitses pidev öö ja loendamatute jumaluste karjeid oli kõikjal nagu suvekärbseid, ja juhtus igasugu õnnetusi.” Teised jumalad proovisid Amaterasut koopast välja meelitada, kasutades ka peeglit ja helmeid. Päikesejumalanna saadi välja kavaluseg, kui üks jumalatest teisi naerma ajas ning Amaterasu uudishimust koopast väljus.[3]
Susano-o sunniti pagendusse, mille jooksul tappis ta lapsi õgiva koletise ning tõmbas tema sabast välja mõõga. Selle kinkis ta leppimise märgiks õele.[2] Amaterasu ei andestanud vennale ning otsustas Susano-o pojalt maa valitsemise ära võtta, andes selle oma lapselapsele Ninigile. Ta andis talle ka kolm võimuregaaliat: mõõga, peegli ja helmed. Klaasseni raamatu järgi võttis Ninigi võimu üle ilma vastupanuta.[1] Kenneth Henshall on kirjutanud, et Amaterasu ja Susano-o järglasliinid konkureerisid omavahel võimu pärast. Henshalli sõnul lahendati tüli kokkuleppega, millega Amaterasu liin jäi valitsevaks.[2] Ka raamatus „Japan. A Documentary History“ kirjeldatakse konkurentsi Yamato ehk Amaterasu ja Izumo ehk Susano-o liini vahel. Susano-o pärija ja väimees, Ōkuninushi loovutas võitluseta maa Yamato liinile, millega rivaalitsemine lõppes.[3] Sellega sai Jaapani esimeseks keisriks Amaterasu pojapojapojapojapoeg Jimmu[2]. Ta resideerus Takachiho mäel, kus omal ajal tema eelkäija Ninigi oli paiknenud[1].
Jimmu-tennō idaretk[muuda | muuda lähteteksti]
Keiser Jimmu algne nimi oli Kamu Yamato Iwarebiko no Mikoto[4]. Ta kasvas üles Takachiho palees Hyūgas (ilmselt tänapäeva Kyūshū Miyazaki prefektuuris)[5]. Ta oli saanud ülesandeks levitada Amaterusa jumalikku valitsemist üle maailma. Kroonikas Nihon Shoki kirjeldatakse tema kõnet oma vendadest ja lastest koosnevale nõukogul: “Kaua aega tagasi pärandati Keskmaa pillirooväljad [Ashihara no Nakatsukuni – toim.] meie keiserlikele esivanematele taevaste jumaluste [---] poolt… Kuid kauged piirkonnad ei naudi endiselt meie keiserliku võimu hüvesid, igal linnal on oma isand ja igal külal oma pealik. Igaüks neist seab omad piirid ja võitleb ülemvõimu eest teiste isandate ja pealike vastu.”[3] Nii otsustati alustada Yamato hõimude alistamisega idas[1]. Nihon Shokis kirjutatakse nii: “See peab olema maa, kust saab alata meie suur ülesanne oma heatahtliku valitsemise levitamiseks, sest see on tõepoolest universumi keskpunkt… Mingem sinna ja tehkem sellest meie pealinn.” Jimmu oli idaretke eel 45-aastane.[3] Klaasseni sõnul sai idaretk alguse 667. aastal e.m.a[1], ent see ei lähe kokku kirjandusteadlase Maral Andassova artikliga „Emperor Jinmu in the Kojiki“. Selle järgi asus Iwarebiko teele Takachiho paleest, Hyūga provintsist (joonis 1) itta. Esmalt saabus ta Toyo provintsi, Usasse. Sealt juba Tsukushi provints ning sealses Okada palees veetis ta ühe aasta. Edasi liikus ta Aki provintsi, kus peatus seitse aastat. Kibi provintsis veetis ta kaheksa aastat. Jaapani müütide kroonikas Kojikis on kireldatu Yamatot kui äärmiselt ohtlikku kohta, kus oli lihtne viga saada.[4] Selleks ajaks oli Yamato valitseja Nagasunehiko kogunud kokku suure armee, ning lahing Jimmuga toimus Kusaka mäe juures. Jimmu väed said lüüa.[3] Jimmu vend Itsuse ni Mikoto sai lahingus surmavalt haavata. Kaotuse tõttu ei pääsenud Jimmu Yamatosse ning pidi taanduma. Armee sõitis laevadega ümber Kii poolsaare Kumanosse. Kojiki kirjelduse järgi kohtas Jimmu pärast maabumist kummituslikku karu, kes jäljetult kadus. Seejärel tundsid nii keiser kui kogu tema armee tugevat nõrkust ning nad kõik minestasid ja vajusid unne. Jimmu juurde saabus jumalus, kes ulatas talle mõõga, misjärel ümberkaudsed metsikud jumalad surid ning keiserlik armee ärkas. Jaapani kirjandusteadlane Saigō Nobutsuna (1916–2008) on välja toonud, et antud seik Kojikist näitab päikesejumalanna Amaterasu sugulusliini nõrkust ning Iwarebiko vaimset ebaküpsust.[4] Jimmu vägedel tekkis taas raskusi edasi liikumisega, ent siis ilmutas Amaterasu end keisrile ning lubas abi. Lahingus Nagasunehiko vastu ei suudetud taas edu saavutada, kuni taevas tumedaks muutus ning rahed sadama hakkas. Kuldne kull lendas Jimmu vibu otsa ja tema kuldne sära pimestas kõik vaenlase väed. Sellega saavutati edu, Nagasunehiko tapeti, Jimmu krooniti universumi valitsejaks ja tõusis Kashiwara troonile.[3] Sellest peale hakati teda kutsum Jimmuks (Jumalik Sõjamees[1])[4]. Väidetavalt toimus Jimmu troonile tõusmine 11. veebruaril 660. aastal e.m.a[1].
Troonile tõusnuna soovis keiser endale uue naise võtta. Hyūgas oli ta abiellunud Aira-himega, kellega tal olid lapsed Tagisi-mimi ja Kisu-mimi. Tema vasall Ōkume no Mikoto soovitas talle naist nimega Isukeyori-hime, kelle isa oli Yamato metsik jumal Ōmononushi. Jimmule esitleti neitsisid, kelle seast pidi valitseja õige naise ära tundma. Läbinud selle testi, sai Jimmu õiguse naisega abiellud. Abielu Ōmononushi tütrega andis Jimmule võimaluse suhelda Yamatot kontolliva jõuga. Sellest abielust sündis kolm last: Piko-ya-wi-no-mikoto (Hikoyai), Kamu-ya-wi-mimi-no-mikoto (Kamu-yamimimi) ja Kamu-nunakapa-mimi-no-mikoto (Kamu-nunakhamimimi). Viimasest sai ka Jimmu järel uus keiser. Erinevalt Kojikist nimetatakse teises kroonikas Nihon Shokis keisrit juba Hyūgast lahkumisest alates nimega Jimmu. Üldjoontes kirjeldavad mõlemad allikad Jimmu idaretke sarnaselt, erinevusi leiab vaid pulmakirjeldusest. Nihon Shoki järgi abiellus keiser hoopis Koto-shiro-nushi no Kami (jumal, kes räägib teiste jumalate nimel) tütre Hime-tatara-i-suzu-hime no Mikotoga. Samuti on erinev Yamato kirjeldus. Nihon Shokis kujutatakse seda piirkonda algusest peale Jimmule ustavana. Seega abiellub Jimmu endale ustava jumala tütrega ning teda ei panda kuidagi proovile.[4]
Keisril oli kolm eesõigust: Amaterasu järeltulijana jaapanlaste vaimne juht; välisuhete ja armee juhatamine; hõimupealike tülide lahendamine[1].
Jimmu-tennō ajalooline tõepõhi[muuda | muuda lähteteksti]
720. aastal m.a.j ilmunud Nihon Shoki määrab Jimmu valitsemisajaks 660–585 ehk umbes 76 aastat. Seega pidi Jimmu elama üle 100 aasta vanaks.[5] Teadlased ei pea Jimmut ajalooliseks tegelaseks. Nende hinnangul pärinevad müüdi alged 3.–2. aastatuhandest e.m.a. Kuna dünastiline nimekiri koostati alles 7. sajandil, siis peetakse 14 esimest keisrit legendaarseks ning tõeliseks dünastia rajajaks keiser Ōjin’i (v. 270–310). Näiteks kestis 6. keisri Kōani valitsusaeg 100 aastat ja 12. keisri Keikō eluiga oli üle 140. Ajaloolased on pakkunud, et iidsetel aegadel oli aasta mõiste poole lühem. Seega oleks Jimmu valitsusaja algus 130 e.m.a. Osad teadlased on tema valitsusaja alguseks pakkunud ka 62–61 e.m.a.[1] Keiser Temmu (v. 673–686) ajal kirja pandud müüdid ja valitsejate nimekiri pidi kinnitama valitseva keisri seaduslikkust ja dünastia jumalikku päritolu. Kenneth Henshall on pidanud veidraks asjaolu, et kirja pandud müütides ei tehtud erilist vahet surelikel ja jumalatel, mis sisuliselt võimalda kõikidel jaapanlastel pretendeerida jumalikule päritolule. Ta möönab siiski, et keisrisuguvõsa saab end lugeda kõrgeima jumaluse Amaterasu järeltulijaks.[1] Ilmselt määrati Jimmu valitsemise alguseks 660. aasta, et siduda see kantotoriga, Hiinast pärit mõistega, mis tähistab erakordseid muutusi toovat aastat. Kuna iga suurem muutus toimub 21 kantatori järel (1260 aastat) ja 601. aastal m.a.j viidi läbi keisrinna Suiko ja prints Shōtoku reformid, siis määratigi Jimmu valitsemise algus 660. aastasse e.m.a.[3] Mõned teadlased on pidanud Jimmut ka mitme keisri koondkujuks[5].
Jimmu idaretke taga on nähtud siiski mingit ajaloolist tausta. Oletatakse, et 1. sajandil e.m.a rändasid teatud klannid itta ning kui nende positsioon piisavalt kindlaks muutus, loodi sellele mütoloogiline alus.[6] Nara perioodil (710–794) pidi Izumo provintsi (tänases Shimane prefektuuris) kuberner pidi keisri ametisse pühitsemise ajal tegema kummardamise tseremoonia, mida aga teised asevalitsejad tegema ei pidanud. See annab tunnistust mingist ajaloolisest Izumo ja Yamato vahelisest rivaalitsemisest.[3]
Sellegipoolest peab tänaseni osa jaapanlastest Tennō dünastia alguseks 660. aastat e.m.a ning peavad oma rahvust ainsateks jumalatest põlvnevateks inimesteks[1]. See andis Teise maailmasõja ajal natsionalistidele õigustuse Jaapani imperialistlikuks laienemiseks. 1945. Aastani peeti Jaapanis 11. veebruari riiklikuks pühaks ja 660. aastat e.m.a dünastia alguseks. Alates 1967. aastast peetakse 11. veebruari taas riiklikuks pühaks.[3]
Allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Klaasen, Olaf-Mihkel (2008). Jaapan läbi aegade. Lühike valiktemaatiline ülevaade Jaapano ajaloost. Tallinn: Argo.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Henshall, Kenneth G. (2010). Jaapani ajalugu. Tallinn: Valgus. Lk 18–20.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Lu, David J. (1997). Japan. A Documentary History (inglise). London: M. E. Sharpe. Lk 4–11.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Andassova, Maria (2019). "Emperor Jinmu in the Kojiki". Japan Review (32): 5–16.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 "Jinmu, Emperor". Japan: an Illustrated Encyclopedia (inglise). Tokyo: Kodansha. 1: 684. 1933 – cit. via Internet Archive.
- ↑ Scott Morton, W. (1994). Japan. Its History and Culture (inglise). New York: McGraw-Hill. Lk 10–11.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev – |
Jaapani keiser 660 eKr – 585 eKr |
Järgnev Suizei |