Jasseroni senjöörilinnus

Allikas: Vikipeedia
Jasseroni valla linnusetorniga vapp, seda poolitav piiskopisau näitab kunagist linnuse kaksikkuuluvust

Jasseroni senjöörilinnus asub Kagu-Prantsusmaal Auvergne-Rhone-Alpi regioonis Aini departemangus Jasseroni vallas. Selle asukoht jääb Juura mägede lääneserva[1], pikliku edela-kirdesuunalise mäe edelaossa.

Algne Jasseroni feodaali elupaik X sajandil Jugnoni oja kaldal
Jasseroni senjöörilinnus. Vaade edelast pealinnuse õuele ja kirdemüüri ehitistele, 2013

Asukoht ja paiknemine[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliselt on keskajal piirkond kuulunud nii Burgundia kui Savoia feodaalriikide mõjusfääri ja piirialadele. Prantsusmaale läks piirkond ametlikult alles XVII sajandi lõpul. Linnus asetseb kunagises ajaloolises Revermonti maakonnas Jasseroni kirikust 1 km kirdes laugel künkalae serval. Trapetsikujuline pealinnus paikneb nurkadega põhiilmakaarte suundades, selle edela- ja lääneküljele jääb ebakorrapärase kujuga eeslinnuseala[2]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

863. aasta paiku võitis Burgundia hertsog Richard, keda abistasid "julge mees" (vir strenuus) nimega Manassès ja teised kohalikud isandad, Burgundia külasid ja linnu põletanud ja hävitanud normanne (viikingeid). Aastal 912 elas arvatavasti juba krahviseisusse tõstetud Manassèse nimeline mees Burgundias koos oma naise Hermingardiga, neil oli vähemalt kolm poega: Wallon, Gisalbert ja Manassès. 923 tegi krahv nimega Manassès annetuse Saint-Bénigne kirikule Dijonis. Samal aastal võitles isand Manassès koos teiste isandatega Ragenoldi juhatatud normannide armee vastu. Siit saab järeldada, et X sajandil kandsid mitmed Burgundia krahvid Manassèsi nime, kuid algse Jasseroni linnuse püstitajateks peetavate Coligny rüütlite põlvnemine neist ei ole päris kindel[3]

X ja XI sajandil, enne linnuseehitust või siis paralleelselt sellega asus esmane Jasseroni feodaalmõis väikesel künkakesel oja ääres hilisemast linnusest ca. 2 km edela suunas, küla lõunaservas[4], külast algava Jugnoni oja allikate juures[5]

Linnus asutati X sajandi paiku, ning seda laiendati ja ehitati järgnevatel sajanditel mitmeid kordi ümber. Burgundia hertsogkonda valitses siis hertsog Heinrich I Vanem (Suur, valitsusaeg 956–1002), Frangi hertsogi Hugo Vanema (Hugues le Grand, 895–956) poeg ja Prantsusmaad läänefrangi kuningas Lothar (valitsusaeg 954–986). Varemalt, 942 a. novembris oli sõjategevus puudutanud ka Lõuna-Burgundiat, kui Hugo Vanem võitluses kuningas Louis IV d'Outre-Meri (valitsusaeg 936–954) vastu Burgundia hertsogilt Hugo Mustalt (Hugues le Noir, valitsusaeg 923–952) selle hõivas. Arvatakse, et esimese ehitisena pärinebki X sajandist hobuserauakujuline elu- ja valdustorn – donjon, mida hiljem kasutati ka vanglana[6].

De Coligny aadlisuguvõsa vapp

974. aastal kinkis Coligny lord Manassès Marbozi ja Trefforti kirikud Gigny kloostrile. Selles Coligny lossis välja antud hartas tunnistab krahv Manassès end Burgundia kuninga Conrad III Burgundia (937–993, Conrad III Rahumeelse) vasallina. Ürik on pitseeritud Manassèsi, tema naise Gerberge ja tema kolme poja: Manassèsi, Wallace'i ja Richeri pitseriga. Selles aktis tähistatakse Juura mäestiku nõlvad, mis ulatuvad Colignyst Pont-d'Ainini, Reversus monsi nime all, millest tuleneb ka tänaseni säilinud Revermonti nimi. (Ülem-Burgundia kuningriik kuulus Kapetingide Prantsusmaa alla, Burgundia hertsogkond aga Püha Saksa-Rooma riiki.) Richer pidi saama vaimulikuks[7].

980.–990. aastatel pühitseti kohalik aadlik Richier de Coligny mungaks, ta astus Saint-Oyend-de-Joux'i abtkonna liikmeks ning kinkis oma vara, millesse kuulus Jasseroni linnus koos majandushoonetega, nimetatud kloostrile[8]. Saint-Oyend-de-Joux (Saint-Claude) oli Burgundia lõunaosas Juura mägedes asuv kuulus ja rikas V sajandil tekkinud benediktiini klooster, millel oli palju majandusmõisaid. Jasseron muutus ka nüüd üheks selliseks. Richier oli Colignyde aadlisuguvõsa esiisaks peetava ja 974. aastal mainitud Manassès I de Coligny poeg. Colignydel olid siis maavaldused Bresse ja Revermonti maakonnas. Tollane linnuse suurus ei ole teada.

Linnuse mungad hooldasid ja hoidsid seda vara sajandeid, kuni XIII sajandi alguseni. XII sajandi algul nimetati Saint-Oyend-de-Joux'i klooster edukalt majandanud XII abti Claude'i auks ümber Saint-Claude'i kloostriks.

1188 abiellus Humbert II de Thoire Cerdoni ja Espierresi käskijanna Alix de Colignyga, kes sai kaasavaraks oma isa Humbert II de Coligny päranduse. Sellega läksid Thoire-Villars perekonna, kes ise pärinesid lõuna pool asuvast Bugey maakonnast, valdusse mitmed regioonid, sealhulgas ka Revermonti maakond[9].

Burgundia hertsogkond XII–XIII sajandil Püha Saksa-Rooma riigi koosseisus

Umbkaudu 1212 läänistas Saint-Claude'i kloostri abt Bernard III de Thoire Jasseroni oma sugulasele (vennapojale), Thoire-Villarsi lordile Étienne II (Étienne V de Thoire)[10], kes küll valdas linnust ilmselt vaid mõne aasta.[11]

1231. aastaks oli Étienne II alistunud Andeloti senjöörile Amé de Colignyle, ning ka linnus oli viimase valduses[12]. Arvatavasti juba 1230. aastaks olid linnuses toimunud juba ka esimesed ümberehitustööd[13] ja põhijoontes ehitati välja praegune pealinnuseala. Samal ajal senjöör de Coligny ja Saint-Claude'i abtkonna vahel sõlmitud lepingu järgi püstitati eeslinnusealale järgnevalt munkadele ka elamu ja kabel. Pool linnusest ja ilmselt ka maadest jäi kloostri kasutada ja valitseda.

Thoire-Villarside aadlisuguvõsa vapp

1265 sõlmiti Jasseroni senjööri Guilliaume de Coligny ja Saint-Claude'i abti vahel leping, mille järgi senjöörid pidasid üleval linnust, kui kloostri tugipunkti[14]

1283 andsid Coligny senjöörid Jasseroni küla elanikele frantsiisilepingu. See tähendas, et külaelanikud võisid kindlaksmääratud tasu eest etteantud tingimustel Jasseroni linnust ja mõisat majandada[15].

1300. aasta paiku loobus klooster oma õigustest poolele Jasseronile Colignyde kasuks.

1304 andis Andeloti senjöör Étienne de Coligny kohalikele elanikele kasutuslepingud (ilmselt pikendas vanu frantsiise) ja vabadused poolte oma Jasseroni valduste üle, ilmselt ka pool linnust. Étienne kooskõlastas oma tegevuse kloostri abti Guillaume de Villarsiga, kuid müüs siiski teise poole linnust Savoia krahvile, Bâgé ja Coligny senjöörile Amedeo V Suurele. See tekitas burgundlastes pahameelt.

1307 ründas Thoire-Villarsi lord reparatsioonide saamiseks linnust. Thoire-Villarsid võtsid sellal Dauphiné de Viennoisi aadliperekonna liitlastena osa sõjategevusest Savoia krahvide vastu.

1308, ärevatel aegadel koosnes linnusegarnisoni põhimeeskond 6 ohvitserist (rüütel) ja 2 vahimehest koos ühe abilisega, aastane majanduskulu oli 55 liivrit. 1315 ja 1321 oli jäänud 3 ohvitseri ja üks vahimees ning ülalpidamiskulu tuli 30–35 liivrit, 1335 ja 1350 oli üks ohvitser vähem ning kuluks märgiti 25 liivrit. Igal rüütlil oli tavaliselt ka eraldi oma kaaskond ja abilised kaasas.

1355 oli Bresse maakonnas 10 linnusepiirkonda 2 keskusega: Bage lääne pool ja Bourg ida pool. Jasseron kuulus Bourgi halduse alla[16]

1586. aasta 29. juunil võõrandas Savoia hertsog Charles-Emmanuel Jasseroni markii Joachim de Ryelt, kuid viimane annekteeris valduse ja liitis selle oma põhja pool asuva Trefforti maadega. Besançoni peapiiskop Ferdinand de Longwy ei kinnitanud Joachîm de Rye õigusi ja andis need üle Lesdiguièresi hertsogile François de Bonne de Créquyle. Linnus hüljati lõplikult XVI sajandil.

Savoia krahvide, hilisemate hertsogite vapp 1180. aastast

1601. aastaks oli linnus muutunud juba varemeteks.

1648 loovutas hertsog Jasseroni maad Aiguebonne senjöörile Rostain d'Urrele, kelle tütar Marie abiellus Prantsuse kuninga nõuniku Pierre Perrachoniga. Viimane võttis Jasseroni üle 1671. aastal.

1735 müüdi Jasseron Bury krahvi Jacques-Marie-Alexandre Perrachoni poolt Grand-Pre senjöörile, rüütel Antoine-Philibert de Grollierile. 1789, Generaalstaatide kokkukutsumise ajal kuulus Jasseron saadik Pierre-Louis de Grollierile.

XIX sajandil lammutati eeslinnusealalt kloostri kabel ja pastoraat. Siis raiuti ka esimese ehk poolkeldrikorruse loodeseina ava "aardeotsijate" poolt[17].

1927. aasta 22 veebruari määruse järgi võeti linnusevaremed ajalooliste mälestiste registrisse[18].

Vaade pealinnuses oleva valdustorni loodeküljele. Kõrgelasuvast ukseavast pääses ilmselt ka kaitsemüürile.

1984. aastast on klassifitseeritud ajaloomonumendiks. See on eraomanduses[19].

2018. aastal pidasid kohalikud taidlejad linnuse alal ja kirikus keskajateemalist üritust.[20] Sama aasta suvel lõhuti linnuse müüre, mida asjaarmastajad vabatahtlikud on üritanud restaureerida juba 9 aasta jooksul igal suvel kohaliku ajalooõpetaja Jean-François Genevois' juhtimisel[21]. Uuestilaotud valitud ja tahutud müürikivid on ilmselt kirkadega lahti lõhutud ja samasse kõrvale hunnikusse laotud. Ajalooõpetaja on loonud oma uurimiskogemustele tuginedes ka pildi linnusest selle kõrghetkel väljaehitatuna[22].

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Linnus koosnes hoburauakujulise valdustorniga väiksemast trapetsilaadse põhiplaaniga pealinnusest ning sellest edela pool asetseva majandushoonete ja kiriku-pastoraadiga avaramast vabakujulisest eeslinnusest, mis oli tugevdatud kuuetahuliste mitteflankeerivate kaitsetornidega. Linnus oli ehitatud lubjakividest. Valdustorn oli üksikute kitsaste laskepilu-akendega vähemalt viie või kuuekorruseline paksude paekiviseintega linnuse peavahitorn, millel olid puidust talalaed. Linnusetorni ülaosas, selle idaküljel (kirdeküljel) on näha müüritises väikese ärkli või danskeri konsoolkive[23]. Tegemist oli algselt nn äralõikelinnusega, kus pealinnuse kirdekülg oli ülejäänud mäeharjast ära lõigatud vallikraaviga. Loodes ja kagus pakkus pealinnusele kaitset järsk mäekülg, mis edelas muutus laugeks ja moodustas sinna külge aeglaselt laskuva platoo. Pealinnuse värav (väravatorn) on paigutatud kohalike linnuseuurijate arvamuse järgi loodeküljele, pealinnuse läänenurka. Pealinnuses oli ulatuslikumalt hoonestatud kaitsemüüri kagukülg. Platoole ehitati kloostrivaimulike tarbeks elamu ja kirik majandushoonetega ning ümbritseti see madalama väravaehitise ja ringmüüriga, mis kujunes kogu kompleksile eeslinnuseks. Linnusepeatorn on näha kaugele üle läänepoolse Bresse tasandiku[24].

Valdustorni donjoni I korrusele pääses II korruse kaudu ja seda kasutati kas panipaiga või ka vanglana. Sissepääs torni oli II korrusel, selle ukseava kaarvõlv on praeguseni näha. Sellel korrusel on ka üks laskeava vallikraavi suunas. III korrusel on üks aknaava vaatega lossi siseõuele ja nurgakamin. IV korrusel on samuti üks väike aknaava hoovi poole ja mõned seinanišid, aga samuti kulgeb läbi seina vallikraavi poole veerenn sülitiga, ilmselt siis vihmavee eemalejuhtimiseks. Palgiavad seintes näitavad ka V korruse olemasolu. Sellel tasandil on seinte välisküljel ka kaks konsoolikivi, mis näitab mingi väljaulatuva ehitise olemasolu. Kuna need asuvad vallikraavi kohal, siis võidi seda kasutada nii kaitseärkli kui ka tualetina[25].

Valdustornist loode poole kulges kaitsemüür piki vallikraaviserva ja sellel oli ka puidust kaitserinnatis, mis oli ühenduses peatorni sissepääsuga II korrusel. Müüris oli peatorni kõrval ka väike jalgvärav vallikraavipoolsele küljele[26]. Tornist kagu poole kulgeval müüril on vallikraavi kohal samuti kaks kivikonsooli mingi väljaulatuva konstruktsiooni tarbeks. Pealinnuse kagutiiva väliskaitsemüüril saab välja lugeda kolme korruse olemasolu. Poolkeldrikorruse peal oleval teisel korrusel on näha ühesuurused aknaread, mis annab tunnistust seal olnud eluruumide plokist. Pealinnuse ülejäänud külgedel on müürid säilinud vaid vundamenditasandil.

Eeslinnuses on kohalikud ajaloouurijad vundamentide põhjal määratlenud viis kuuetahulist ebareeglipärase põhiplaani ja asetusega kaitsetorni[27].

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Kogu kompleksist on alles pealinnuse kirdemüür katuseta ja vahelagedeta valdustorniga ning pealinnuse kaguküljel asunud pika hoone välissein osalise kõrgusega. Ülejäänud kaitserajatisest on säilinud maa sees vaid vundamendid. Kõige paremini ongi säilinud valdustorn millel on varisenud vaid lõunanurga välisserv ja loodekülje alumine osa. Nagu varisenud osast näha on, laoti tornimüür korralikest valitud ja tahutud kividest vaid müüritise välis- ja sisepinnal, kogu 4–5 meetri paksune sisemine osa täideti juhuslike kivide ja mördi seguga, nagu suurel osal tollastel paksudel müüridel – see aitas ehitamisel aega kokku hoida.

Vaade kagust, Jasseroni Saint-Julieni kiriku tornist pealinnusele.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ https://www.google.com/maps/place/Ch%C3%A2teau+de+Jasseron/@46.2068316,4.7668103,9z/data=!4m5!3m4!1s0x478cad126e821b2f:0x6fa73c630ecea065!8m2!3d46.2166649!4d5.3340259 Google Maps, Lyon-Bresse regioon
  2. ↑ https://www.google.com/maps/@46.2165111,5.3338735,271m/data=!3m1!1e3 Google Maps, Chateau de Jasseron
  3. ↑ l'Histoire de l'illustre maison de Coligny, Jean Du Bouchet, 1662
  4. ↑ https://commons.wikimedia.org/wiki/Category:Habitat_du_premier_%C3%A2ge_f%C3%A9odal_de_Jasseron#/map/0 Algne Jasseroni feodaali elupaik
  5. ↑ https://www.google.com/maps/place/46%C2%B012'24.4%22N+5%C2%B019'37.9%22E/@46.2067869,5.3260987,271m/data=!3m2!1e3!4b1!4m6!3m5!1s0x0:0x0!7e2!8m2!3d46.2067852!4d5.3271934 Google Maps, Jasseron, algne feodaalmõis
  6. ↑ http://www.richesheures.net/epoque-6-15/chateau/01jasseron-historique.htm Editions des Riches Heures, Château de Jasseron, Xe, XIIIe siècle
  7. ↑ https://books.google.fr/books?id=OE0PAAAAQAAJ&pg=PA35&dq=%22Vers+l%27an+863,+Richard,+duc+de+Bourgogne,+aid%C3%A9+d%27un+nomm%C3%A9+Manass%C3%A8s%22&hl=fr&sa=X&ved=0ahUKEwjGioWl__LSAhVGzWMKHdukB2IQ6AEIGjAA#v=onepage&q=%22Vers%20l'an%20863%2C%20Richard%2C%20duc%20de%20Bourgogne%2C%20aid%C3%A9%20d'un%20nomm%C3%A9%20Manass%C3%A8s%22&f=false Recherches historiques sur le département de l'Ain, Antoine Charles Nicolas de Lateyssonnière, II köide, Bourg 1840, Artikkel VI, Lausanne raamatokogu, lk. 34-36
  8. ↑ https://books.google.fr/books?id=2ihmzDdYVSAC&pg=PA22#v=onepage&q&f=false Défendre la Bresse et le Bugey - Les châteaux savoyards dans la guerre contre le Dauphiné (1282 - 1355), Alain Kersuzan, collection Histoire et Archéologie médiévales n°14, Lyoni ülikooli väljaanne, Lyon 2005, lk. 22, ISBN 272970762X
  9. ↑ https://books.google.fr/books?id=2ihmzDdYVSAC&pg=PA22#v=onepage&q&f=false Défendre la Bresse et le Bugey - Les châteaux savoyards dans la guerre contre le Dauphiné (1282 - 1355), Alain Kersuzan, collection Histoire et Archéologie médiévales n°14, Lyoni ülikooli väljaanne, Lyon 2005, lk. 22, ISBN 272970762X
  10. ↑ http://www.richesheures.net/epoque-6-15/chateau/01jasseron-historique.htm Editions des Riches Heures, Château de Jasseron, Xe, XIIIe siècle
  11. ↑ https://catalogue.bnf.fr/ark:/12148/cb30556006s.public Topographie historique du département de l'Ain, Marie-Claude Guigue, Bourg-en-Bresse 1873, Gromier Ainé, lk. 188
  12. ↑ https://catalogue.bnf.fr/ark:/12148/cb30556006s.public Topographie historique du département de l'Ain, Marie-Claude Guigue, Bourg-en-Bresse 1873, Gromier Ainé, lk. 188
  13. ↑ Dictionnaire des châteaux et des fortifications du Moyen Âge en France, Charles-Laurent Salch, 1987, lk. 624, ISBN 2865350703
  14. ↑ http://www.richesheures.net/epoque-6-15/chateau/01jasseron-historique.htm Editions des Riches Heures, Château de Jasseron, Xe, XIIIe siècle
  15. ↑ http://www.richesheures.net/epoque-6-15/chateau/01jasseron-historique.htm Editions des Riches Heures, Château de Jasseron, Xe, XIIIe siècle
  16. ↑ https://books.openedition.org/pul/21288 Défendre la Bresse et le Bugey - Les châteaux savoyards dans la guerre contre le Dauphiné (1282 - 1355), Alain Kersuzan, collection Histoire et Archéologie médiévales n°14, Lyoni ülikooli väljaanne, Lyon 2005, joonis 16
  17. ↑ http://www.richesheures.net/epoque-6-15/chateau/01jasseron-historique.htm Editions des Riches Heures, Château de Jasseron, Xe, XIIIe siècle
  18. ↑ https://www.pop.culture.gouv.fr/notice/merimee/PA00116414 Château (restes) - linnusevaremed, Nr. PA00116414, Base Mérimée (andmebaas), Prantsuse Kultuuriministeerium
  19. ↑ http://www.richesheures.net/epoque-6-15/chateau/01jasseron-historique.htm Editions des Riches Heures, Château de Jasseron, Xe, XIIIe siècle
  20. ↑ https://www.leprogres.fr/ain-01-edition-bourg-et-environs/2018/12/24/balade-mystere-et-legende-au-chateau-organisee-par-castrum-jasseronis LE PROGRES, Balade "mystère et légende au château" organisée par Castrum Jasseronis
  21. ↑ https://france3-regions.francetvinfo.fr/auvergne-rhone-alpes/ain/bourg-bresse/ain-chateau-jasseron-peine-se-reveler-cause-vandales-1451619.html Franceinfo: 3 Auvergne-Rhone-Alpes
  22. ↑ https://web.archive.org/web/20230808005237/https://pierre-de-hrodland.skyrock.com/3245675620-Le-Chateau-de-Jasseron-hier-aujourd-hui-et-peut-etre-demain-De.html Le Chateau de Jasseron, Jean-François Genevois
  23. ↑ https://web.archive.org/web/20210228153015/https://www.bresse-revermont.fr/randonnees-ain-vtt-revermont-jura-bresse-ain_rando-aintourisme/randonnee-revermont-aintourisme/ranonnees-pr-revermont/?balade-a-jasseron-les-chateaux-s146115 Pays du Revermont: Balade à Jasseron - Les Châteaux
  24. ↑ http://www.richesheures.net/epoque-6-15/chateau/01jasseron-general.htm Editions des Riches Heures, Château de Jasseron, Xe, XIIIe siècle
  25. ↑ http://www.richesheures.net/epoque-6-15/chateau/01jasseron-historique.htm Editions des Riches Heures, Château de Jasseron, Xe, XIIIe siècle
  26. ↑ http://www.richesheures.net/epoque-6-15/chateau/01jasseron-galerie.htm#diapo01 Editions des Riches Heures, Château de Jasseron, Xe, XIIIe siècle
  27. ↑ http://cabaret.over-blog.org/article-jasseron-53749589.html Overblog, Jasseron, 11. juuli, 2006 a
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jasseroni_senjöörilinnus&oldid=6595115"