Mine sisu juurde

Jahilaskmine

Allikas: Vikipeedia

Jahilaskmine on laskespordiala, kus sileraudsetest sportrelvadest lastakse lendavaid pigitaldrikuid või liikuvaid märke ning vint-sportrelvadest seisvaid või liikuvaid märke.

Ainuüksi Euroopa riikides on jahilaskmises kasutusel üle 80 liigi jahilaskeharjutusi. Kogu maailmas kasutatavate jahilaskeharjutuste liikide arv pole täpselt teada.

Jahilaskmine lendavate märkide ehk nõndanimetatud pigitaldrikute, rahvasuus ka pigilindude (clay pigeon shooting) laskmise osas jaguneb kahte liiki laskealadeks:

Lendavate märkide pihta laskmiseks kasutatakse 12-kaliibriseid sileraudseid jahisportrelvi, mis omakorda võivad olla kas kaheraudsed jahipüssid või üheraudsed poolautomaatsed jahirelvad. Laskemoonana kasutatakse sõltuvalt harjutusest kas 24- või 28-grammise haavlilaenguga padruneid, kus haavlite lubatud läbimõõt on 2,0–2,5 mm ehk haavleid numbritega 9–7.

Märkidena kasutatakse põhiliselt lendavaid ja veerevaid, enamasti oranži värvi 60–110 mm läbimõõduga ja 36–182 g kaaluvaid pigitaldrikuid. Standardmärk on 110 mm läbimõõdus ja kaalub 105 g. Märkide (taldrikute) materjaliks on pigi ja kukermiidi (või mõne muu analoogse aine) segu, mis tõhustab märkide purunemist.

Jahilaskmise alla kuuluvad ka vint- ja sileraudsetest relvadest lastavad jahipraktilised kuuliharjutused liikuvate ja seisvate märkide pihta. Näiteks "jooksev metssiga" (JM) lastakse sileraudse relvaga distantsilt 35 meetrit, harjutused JM-1 – JM-7 aga 50 meetri distantsilt, harjutused VJM-1 – VJM-4 ja "jooksev põder" (JP) lastakse vintrelvast 50 ja 100 meetri distantsilt, harjutused JP-1 – JP-4, "seisvad siluetid" ehk harjutus VSS lastakse vintrelvast 100 meetri distantsilt. Neid kuuliharjutusi koordineerib ja arendab Eesti Jahispordi Liit.

Eestist pärit jahilaskurid on maailmas tuntud ja tunnustatud. Eestlased on võitnud olümpiamängude hõbemedali kaevikrajal (Tokio), tulnud maailmameistriks kaarrajal (2006) ning saavutanud muidki kõrgeid kohti Euroopa ja maailmameistrivõistlustel.