Järelpulmad
Järelpulmad (ka pärapulmad) olid pulmadele järgnevad kokkusaamised.
Nagu kosimine, oli ka pulmade lõpetamine järkjärguline, mitmeastmeline.
Pulmapeole järgnesid järelpulmad. Neid peeti kas pulmadele järgneval pühapäeval (pärast kirikut) või nädal pärast pulmi. Mõnel pool peeti kahekordseid järelpulmi – nädala pärast peiu kodus ja kahe nädala pärast nooriku kodus. Järelpulmadesse kutsuti kõige ligemad sugulased (uuema tavana need, kes ei saanud pulmades osaleda – need tõid siis ka kingitusi).[1] Paljudes kohtades läksid nooriku vanemad alles järelpulmades peiu koju (Pühalepa, Pöide, Halliste, Võnnu jne). Siis nimetati järelpulma ka langujootudeks. Järelpulmas lõpetati tavaliselt järelejäänud õlu ning anti noorikule kätte suuremad lubatud kingid.[2].
Üldisem (eriti Lääne-Eestis) oli järelpulmade pidamine peiu pool. Ida-Eestis toimusid järelpulmad nooriku vanemate juures. Ka järelpulmadesse võeti kaasa toidukraami, ent vähem kui pulmadesse. Erilisi järelpulmadega seotud tavasid ei teata.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Ülo Tedre. Pulmasõnastik I
- ↑ Etnograafia sõnaraamat. Arvi Ränk. Tallinn. 1995. lk 36