Isotroopkiirgur

Allikas: Vikipeedia

Isotroopkiirgur ehk isotroopne antenn on idealiseeritud punktkiirgur, mis kiirgab (või võtab vastu) elektromagnetenergiat isotroopselt, s.t igas ruumisuunas võrdse võimsusega, kusjuures kiirgamine toimub kadudeta (kasutegur 100 %). Isotroopkiirguri suunadiagramm on ringikujuline kõigis kiirguspunkti läbivates tasapindades.

Saatevõimsus PTX jaguneb ühtlaselt punktkiirgurit ümbritsevale kerapinnale Akera. Võimsuse pindtihedus SO kaugusel r punktkiirgurist on avaldatav järgmiselt:

S_\text{O} = \frac{P_\text {TX}}{A_\text{kera}} = \frac{P_\text{TX}}{4 \pi r^2}.

Isotroopkiirgur on antennimudel, mida kasutatakse reaalse antenni suunatoime ja seega ka antenni võimenduse iseloomustamiseks.

Antenni võimendust isotroopkiirguri suhtes väljendatakse tavaliselt logaritmilise ühikuga dBi (i sõnast isotropic isotroopne).

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]