Logoperioodiline antenn

Allikas: Vikipeedia
Logoperioodantentenni elementide ühendusskeem
(Maitinimo linija ‒ Toiteliin)

Logoperioodiline antenn ehk logoantenn (lühend LPDA, inglise k sõnadest Logarithmic Periodic Dipole Antenna) on laiaribaline suundantenn, mis on oma nime saanud selle järgi, et antenni resonantsisagedused logaritmilisel sagedusskaalal järgnevad perioodiliselt üksteisele; sellele perioodilisusele vastavad ka antennielementide pikkused ja vahekaugused. Antenn on konstrueeritav ükskõik kui laia sagedusriba jaoks, kusjuures võimendus on enam-vähem ühesuurune kogu sagedusribas. Ühe antenniga on näiteks võimalik hõlmata kõik televisiooni meeter- ja detsimeeterkanalid.

Logoperioodiline antenn koosneb dipoolidest, mis on üksteisega ühendatud iga dipooli järel ristatud sümmeetrilise toiteliiniga; ristamine on tarvilik selleks, dipoolid ergutuksid õiges faasis. Lühima dipooli pikkuseks võetakse umbes üks kolmandik sagedusriba kõrgeimale sagedusele vastavast lainepikkusest; pikim dipool on sagedusriba madalaimale sagedusele vastava poollaine pikkune.

Antenni eripäraks on see, et võimendust ei saa kuigivõrd tõsta elementide arvu järkjärgulise lisamisega antenni pikendades (nagu Yagi antenni korral). Võimendus jääb sõltuvalt kaetava sagedusala laiusest enamasti vahemikku 6...10 dB, olles sagedusriba laiusega pöördvõrdeline. Seega vastab laiaribalise logoantenni võimendus 5- kuni 8-elemendilise Yagi ühekanaliantenni omale. Võimendus on enam-vähem ühtlane kogu sagedusriba ulatuses. Sisendtakistus jääb olenevalt antenni tarindusest vahemikku 50…120 Ω.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]