Interaktsiooniprotsesside analüüs

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Interaktsiooniprotsesside analüüs (Interaction Process Analysis – IPA) on süstematiseeritud grupivaatluse programm, mis eeldab vaatleja poolt protokollimist. Grupi vaatlemine ja kirjeldamine kuulub grupipsühholoogia valdkonda. Süstematiseeritud grupivaatluse meetodi IPA lõi Robert Freed Bales 1950. aastal. Balesi kirjeldatud interaktsiooni protsesside analüüsi programm IPA põhines eeldusel, et grupikäitumine klassifitseerub kaheks suureks teljeks: ülesandele orienteeritud ja suhetele orienteeritud. Balesi teooria põhiline fookus on eelkõige väikeste gruppide funktsioneerimisel ja struktuuril [1] Grupi interaktsioonide uurimine selle meetodi abil on kvantitatiivne analüüs, mis põhineb teoreetilisele kategoriseerimisele.

IPA taust[muuda | muuda lähteteksti]

Grupipsühholoogias on aastakümneid uuritud interaktsioone ja omavahelist suhtlemist saamaks olulist infot otsuste tegemise, juhtimise ja ülesannete soorituse kohta: näiteks Homans 1950, Bales 1950, Bales et.al 1951, Weick 1979, Garrison et.al 2001, Bormann 2003, Parker 2003, Putnam 2003 ja paljud teised [2]. Grupispühholoogiaalastes interaktsiooniuuringutes on Balesi tööd pöördelise tähtsusega. Robert F. Bales oli 20. sajandil teerajaja süstematiseeritud grupivaatluse meetodi ja grupisisese vastastikuse mõju protsessi mõõtevahendi kirjeldamisel. Bales töötas välja esimese süstemaatiseeritud ja kodeeritud grupivaatlusprogrammi – interaktsiooni protsessi analüüsi IPA – Interaction Process Analysis.[3] Balesi kirjeldatud interaktsiooniprotsesside analüüsi programm IPA põhines eeldusel, et grupikäitumine klassifitseerub üldiselt kaheks: ülesandele orienteeritud ja suhetele orienteeritud. Balesi teooria põhiline fookus on eelkõige väikeste gruppide funktsioneerimisel ja struktuuril [1].

Balesi ja samuti teiste teadlaste poolt empiirilistes uurimistöödes kasutatud IPA meetod on rajanud aluse arusaamale, et grupid moodustavad sostsiaalseid süsteeme ja grupisisene kommunikatsioon omab teatud korrapärasust, olles eriti ilmne grupi arengufaasis. Grupil on tavaliselt kindel funktsioon, mida püütakse saavutada läbi erinevate etapiliste grupisiseste interaktsioonide. Kasutades IPA kodeerimissüsteemi, saab võimalikuks interaktsiooni analüüs grupis indiviidide kohta eraldi.[3] IPA hilisem täiendus Balesi poolt on kolmedimensiooniline SYMLOG (Bales & Cohen, 1979), mis erineb IPA-st lisaks ühe dimensiooni lisandumisele näiteks ka selle poolest, et IPA-t kasutades kirjeldab vaatleja reeglina tegevusi nende toimumise ajal grupi juures "näost-näkku" meetodil.

Kuigi tänapäeval on Balesi IPA oma algsel kujul juba muutunud ajalooliseks, on see siiski mõjutanud enamikku pshühholoogiaalaseid grupi interaktsiooni uuringuid, milles kategoriseeritakse ja loendatakse grupikäitumist.[4]. Balesi teadustööd grupikäitumise valdkonnas olid olulise mõjuga grupipsühholoogiauurimustele 20. sajandi teisel poolel ja on veel tänapäevalgi uurimistöödes kasutusel.

IPA struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Tegemist on analüüsiga alustähenduslikul tasandil, mis püüab vaatlusmaterjali lahterdada iga tegevuse kaudu, protokollides kogu protsessi tulemisse. Balesi lähenemine grupi analüüsimisel on eristada protsess sisust, ehk siis fookus on protsessil [2]. Seetõttu on vähem segadust tekitav nimetada neid tegevusi pigem "protsessi analüüsiks" kui "sisu analüüsiks". IPA-t ei saa kasutada interaktsiooni sisu mõõtevahendina.[1] Balesi grupi interaktsioonide uurimine selle meetodi abil on kvantitatiivne analüüs, mis põhineb teoreetilisele kategoriseerimisele. IPA jagab grupi interaktsiooni selle toimimise järgi kaheks suureks teljeks: ülesandega seotud või sotsio-emotsionaalne tasand: suhtlemise profiil ja toimimise piirkond[5]. IPA grupivaatluse programmi kategooriad sisaldavad erinevaid tegevusi kirjeldavaid väiteid: näiteks "nõustumine", "väljendab pinget", "avaldab arvamust", "palub ettepanekuid" jne. Vaatleja tabelis on iga tegevust kirjeldava fraasi juures eraldi grupiliikmete nimede lahtrid. IPA meetodit kasutava uurija ülesandeks on kindlaks teha kui sageli esinevad antud kategooria tegevused, kasutades grupi vaatlejana ülesande etapilisuse ideed: orienteerumine, hindamine, kontrollimine ja otsustamine.[4] Vaatlejal võib tekkida raskusi märkmete tegemisel siis, kui grupiliikmed räägivad kiiresti ja ülestähendused võivad jääda poolikuks. Tähtsad on vaatleja oskused, mida peaks pidevalt treenima kui üht olulist osa meetodist, millest sõltlub ka vaatluse tulemuste reliaabluse tase [1]. Grupi interaktsioonide skaalat võib kirjeldada järgmiselt: probleemi lahendamisele või otsuse tegemisele suunatud rühmades vastab igale grupiliikme väitele võrdne ja vastupidise suunaga väide, et säilitada tasakaalu rühmas. Võrreldakse interaktsioonipaare ja nende alusel koostatakse sotsiogramm, mis näitab kas rühmas valitseb tasakaal.[3]

12 IPA kategooriat[muuda | muuda lähteteksti]

IPA põhiolemus on klassifitseerida grupikäitumist, kategoriseerides tegevusi vaatlejana. IPA 12 kategooriat (http://web.njit.edu/~da225/NetHelp/ImagesExt/image9_2.png) jagunevad järgmiselt: 6 kategooriat sotsio-emotsionaalseid reaktsioone – nendest kolm on negatiivsed ja kolm on positiivsed reaktsioonid, lisaks ülesandele orienteeritud 6 kategooriat küsimuste ja vastuste näol, mis kuuluvad emotsionaalselt neutraalsesse alasse.

Kolmeks jagatud piirkond (positiivne, negatiivne ja neutraalne) näitab, kuidas protsessid ja probleemiklastrid (A-F) on seotud sotsio-emotsionaalse või ülesandele orienteeritusega. Selline probleemide liigitus leiab aset Balesi järgi igas grupi situatsioonis [2]. Kategooriad on nummerdatud ülevalt alla järjekorras, kuid täiendavad teineteist paaridena alates keskmisest paarist nr 6 ja 7, liikudes keskelt väljapoole.

Fraasid kategooriates on ainult väljend-terminid, mille kaudu on võimalik teoreetiline sisu lihtsalt lahti kirjeldada. Tegelikkuses vastab igale kategooriale laiendatud definitsioon ja selle keskne tähendus on jagatud 6 (A, B, C, D, E, F) võtmemõisteks, mida hüpoteetiliselt nimetatakse ka "interaktsiooni süsteemide funktsionaalseks probleemiks".

  • A – kommunikatsiooniprobleemid (problems of Communication)
  • B – hinnanguprobleemid (problems of Evaluation)
  • C – juhtimisprobleemid (problems of Control)
  • D – otsustusprobleemid (problems of Decision)
  • E – pinge vähendamise probleemid (problems of Tension Reduction)
  • F – reintegratsiooni probleemid (problems of Reintegration)

IPA kasutamine ja piirangud[muuda | muuda lähteteksti]

Meetodit saab kasutada, et näha grupi interaktsiooni suundumust ning samuti selleks, et kindlaks teha kus ja millal kindel käitumine ja reaktsioon grupis aset leiab.[3] IPA-t saab mõõtevahendina kasutada väga erinevates probleeme ja ülesandeid lahendavates gruppides: arutelugrupid, planeerivad grupid, poliitilised grupid, täidesaatvad komisjonid, diagnostilised konsiiliumid, tiimid ja muud töögrupid. Meetod on kõige kergemini rakendatav gruppides, kus grupiliikmete fookus on ühel eestkõnelejal, nii nagu harilikult arutelu gruppides on [1]. Parsons ja Bales (1955) avaldavad lisaks, et väikestes gruppides on kahte tüüpi liidrid: instrumentaalsed – probleemide tõstatamine ja lahendamine, ja ekspressiivsed liidrid – isikutevaheliste suhetega seonduvad probleemid.[3] IPA on vahend, millega saab väikestes gruppides eeskätt vaadelda rollide jagunemist ja juhtimise stiile.[4] Meetodi kasutamine on aidanud uurijatel avastada gruppides teatud kindlat reeglipärasust ja tendentse (Talland 1955, Psathas 1960, Mills 1967, Brown 2000). Peamiseks meetodi tugevuseks võib pidada suutlikkust uurida eri tüüpi gruppe. IPA meetod pakub välja üldise süsteemi, mis ei ole kontekstispetsiifiline (Stone et al. 1966; Olmsted 1979). Meetodit on edukalt kasutatud näiteks erinevate valdkondade uurimistöödes: tööplaanid (Landsberger 1955); juhtimisgrupp (Katzell et.al 1970); ülesanded, kus on vastandatud virtuaalsed tiimid ja reaalse asukohaga grupid (Bellamy et.al 2005); lastest koosnev ülesandeid sooritav grupp (Socha & Socha 1994).[3] Kõik Balesi teooriatest lähtuvad uurimistööd on kindlasti kaasa aidanud grupi interaktsioonist arusaamise arendamisele, olles osa protsessist.[3] Tänapäevase sotsiaalpsühholoogia teoreetilistest lähenemistest on üles ehitatud toetudes Balesi tööde tulemustele näiteks "Expectation States Theory" Ridgeway ja Walkeri poolt 1995. aastal.

Balesi idee oli selles, et inimeste käitumist saab kategoriseerida vaatluse abil tehes märkmeid, kui vastavad reaktsioonid-protsessid leiavad grupis aset. Kuid peamine kriitika on kahtlus, et kui palju ollakse võimelised kirjeldama grupis toimuvat õigesti ja kas on võimalik kõike näha vaatlusmeetodi abil.[4] Samas rõhutab Bales ise samuti, et grupi struktuur ja dünaamika ei pruugigi olla kohe ka süstemaatiliselt kategoriseerides selgelt nähtav [1]. IPA-t on veel kritiseeritud põhiliselt selle kodeeritud protsessi suutmatuse eest anda otsesid konkreetseid subjektidevahelisi seletusi. Erinevates uurimistöödes on välja toodud ka piirangud meetodi kasutusalale: näiteks Socha on leidnud, et meetodit on keeruline kasutada pereliikmetest koosneva grupi uurimisel. McGrath on 1997. aastal välja toonud, et ükskõik kui neutraalsed on meetodi kodeerimissüsteemi kategooriad, omab see alati teatud vaatenurka ja hoiakut, millest seetõttu ei ole kõigis situatsioonides kasu. Klassifitseerivate süsteemide üldine probleem ongi selles, et kategooriad on juba ette defineeritud ja sellega ka ette määratletud, millist informatsiooni tuleb koguda.[3] Erinevad uurijad on hiljem loonud teistsuguseid mõõtevahendeid, mis on siiski kombineeritud IPA-ga või sellest osaliselt tuletatud. Vaatamata IPA puudustele on Balesi lähenemine kõige mõjukam ja üks levinumaid lähenemisi grupikäitumise uurimisvaldkonnas.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Bales, R., F. (1950). A Set of Categories for the Analysis of Small Group Interaction. American Sociologiacal Review, Vol.15, No. 2, 257–263
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Fahy. P.,J. (2005). Online and Face-to Face Group Interaction Processes Compared Using Bales´ Interaction Preocess Analysis (IPA). Athabasca University. Canada. Retrieved: http://www.eurodl.org/materials/contrib/2006/Patrick_J_Fahy.htm
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 3,8 Gorse, C., Emmitt, S. (2006). Communication in construction teams. Taylor & Francis e-Library, 2006
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Peräkylä, A. (2004). Two traditions of interaction research. British Journal of Social Psychology , vol 43 , no. 1 , pp. 1–20
  5. ↑ Lyons. J.B, Nam. C.S., Hwang. H., Kim. S. (2009). The process of team communication in multi-cultural contexts: An empirical study using Bales’ interaction process analysis (IPA). International Journal of Industrial Ergonomics, Volume 39, Issue 5, Pages 771–782
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Interaktsiooniprotsesside_analüüs&oldid=5258062"