Informeeriv kõne
Informeeriv kõne on kõne, mille eesmärk on info edastamine ja kuulaja harimine. Kõne sisu on erapooletu ega esinda kellegi huve – kõneleja enda seisukoht jääb tagaplaanile. Informeerivas kõnes esitatakse nii poolt- kui ka vastuargumente, et pakkuda kuulajatele mitmekülgset teavet.[1]
Kõnes käsitletu peaks aitama kuulajal teemast aru saada ning olema piisavalt kontsentreeritud. Kõne esitamisel kasutatakse pigem visuaalseid vahendeid jm näiteid ning jäetakse tagaplaanile emotsionaalne pool[2].
Informeeriva kõne puhul on oluline
- tuua kõne alguses välja selle eesmärk
- luua süsteemsus
- olla kontsentreeritud
- tutvustada uue informatsiooni rakendusvõimalusi
- korrata ja rõhutada olulisemat
- tuua näiteid[3]
Informeeriva kõne struktuur[muuda | muuda lähteteksti]
Tavaliselt moodustub informeeriv kõne kolmest osast.
- Sissejuhatus võiks alata tähelepanu köitva idee, tsitaadi, mõtte või looga. Võib alustada ka retoorilise küsimuse või ebatavalise väitega. Publiku tähelepanu köidab ka huumor või šokeeriv statistika. Sissejuhatuses tuleks anda kuulajale teada, mis on kõne teema.
- Põhiosas saab kõneleja edastada põhilised ideed, mida oma kõnes vajalikuks peab.
- Kokkuvõttes on kõnelejal mõistlik korrata üle põhiteesid ja -info. Kõne võiks lõppeda tugevalt ja konkreetselt.[4]
Informeeriva kõne kasutusala[muuda | muuda lähteteksti]
Informatiivne kõne sisaldab kirjeldust, näiteid, värvikaid detaile ja definitsioone, et selgitada publikule kõne põhjust ja tuua esile sisu tähtsus[5].
Informatiivseid kõnesid kasutatakse kuulajale uute teadmiste ning kasuliku ja huvitava info pakkumiseks.
Informatiivse kõne eesmärk on publikut valgustada.
Informeeriva kõne eesmärk pole publikut mõjutada. Informeerivas kõnes on oluline olla aus.[6] Kõne pikkus on oluline, kuna publiku tähelepanu on kõige tähtsam. Kõne ei tohiks olla liiga pikk ega lühike. See on oluline, et hoida inimeste tähelepanu ning anda edasi õige ja täpne teave.
Informeerivat kõnet kasutatakse näiteks
- uut tüüpi tarkvara tutvustamisel ja selle kasutamisel
- uue teadusteooria selgitamisel
- ekspeditsiooni kirjeldamisel
- huvitava isiku kohta teabe andmisel
Informeeriva kõne liigid[muuda | muuda lähteteksti]
Informeerivat kõnet saab liigitada kaheks. Esimesse liiki kuuluvad kõned, mille eesmärk on edastada kuulajale uut ja objektiivset infot. Teine liik hõlmab kõnesid, mille pidamisel esitab kõneleja kuulajaskonnale oma subjektiivse seisukoha.[7]
Seega saab teadmine osutuda uueks nii subjektiivselt (loeng, konsultatsioon, selgitus, näpunäide) kui ka objektiivselt, st olla uus kõigile kuulajatele (aruandekõne, tunnistus). Olenevalt konkreetsest olukorrast on kõne eesmärk erinevates ülesannetes erinev ning nõuab informeeriva kõne teisendeid ehk žanreid: teavitamine iseendast ehk enesetutvustamine, teavitamine ainestikust või nähtusest ehk selgitamine, valmis õpetus ehk tegevusjuhis, teavitamine sündmusest ehk suuline teadaanne.
Informeeriva kõne teise liigi eesmärk on oma arvamuse avaldamine. Seejuures pole sõnavõtjal kindlat kavatsust teise inimese tundeid või tõekspidamisi mõjutada, vaid on soov teada anda, mida ta teatud olukorrast arvab, kuidas millessegi suhtub või kuidas kedagi/midagi hindab. Selle liigi alaliigid taanduvad kas positiivse (nõustumine, lubamine, heakskiitmine) või negatiivse (äraütlemine, süüdistamine, hukkamõistmine, ärahoidmine) hinnangu andmisele. Nii ei veena kõneleja näiteks süüdistamisel kuulajaskonda oma hinnangu õigsuses, vaid konstateerib üksnes mingisuguse nähtuse olemasolu.
Samasse liiki kuuluvad arvamuskõne, programmikõne ja kommentaar. Programmikõne eeldab ametlikes oludes edastatud sõnumit oma tõekspidamistest, nägemusest või arusaamisest. Kommentaar tähendab aktuaalse ühiskondliku sündmuse selgitamist. Siinkohal peavad olema kajastatud sündmuste põhjuslikud seosed, märgitud toimuva võimalikud tagajärjed jms.
Provokatsiooniline kõne kuulub samuti informeeriva kõne teise liiki. Seda tüüpi kõnega teavitab kõneleja suhtumisest kõnealusesse objekti, samas peab ta oma ülesandeks saada kuulaja kohta lisainfot, mida viimane poleks muul juhul talle vahendanud.
Informeeriva kõne aines on kogu maailma mitmekesisus ehk inimesed, esemed, mõisted, nähtused, sündmused, faktid, teaduslikud hüpoteesid jpt[8]. Seega tuleb informeeriva kõne kavandamisel kindlasti küsida, miks auditoorium peab mingit informatsiooni kuulama: uudishimust, arengusoovist või muust, st kõneleja peab oma kõne praktilist kasu põhjendama.
Informeeriva kõne žanr, mis pole otseselt sihitud tänapäevastele teemadele, on populaarteaduslik loeng. Seda tüüpi kõnes on võimalik püstitada igavesi küsimusi ja arutleda üleüldiste teemade üle – kuigi selleski peaks olema sissejuhatus, mis viitaks kõnealuse probleemi tähtsusele ja aktuaalsusele. Populaarteaduslik loeng erineb teistest informeeriva kõne žanritest selle poolest, et seda ei ajenda ainestiku isiklik aktuaalsus kuulajale, vaid probleemi üleüldine tähtsus. Selles žanris võib kõneleja kuulaja uudishimu ärgitamiseks kasutada probleemi sõnastamisel paradokse ja muid haaravaid võtteid. Väärib märkimist, et informeeriva kõne käsitlemisel pöördub enamik retoorikakirjandust just populaarteadusliku loengu poole ja eirab teisi žanreid.
Enamikus informeeriva kõne žanrites on info uudsus ja kasulikkus see tuum, mis toetab kuulaja huvi ja tähelepanu ega nõua erilisi huvi äratamise vahendeid.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Janek Tuttar. "Kõnede Liigid".
- ↑ Maie Marks. "Kõne".
- ↑ "Avalik Esinemine". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2018.
- ↑ "Structuring an Informative Speech". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. märts 2018.
- ↑ "Introduction to informative speaking".
- ↑ "Informative Speech Topics and Ideas: The Ultimate Guide".
- ↑ "Informative speaking".
- ↑ "Informatiivne kõne".