Informeeriv kõne

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Informeeriv kõne on kõne, mille eesmärgiks on info edastamine. Teabe edastamine peaks publikut teatud teemal harima. Kõne on erapooletu ja ei propageeri kellegi huve, kõneleja enda seisukoht jääb tagaplaanile. Informeerivas kõnes esitatakse nii poolt- kui ka vastuargumente, et pakkuda kuulajatele mitmekülgset teavet.[1] Kõnes käsitletav peaks aitama publikul teemast aru saada ning olema piisavalt kontsentreeritud. Kõne esitamisel kasutatakse pigem visuaale ja näiteid, jättes tagaplaanile emotsionaalse teema edastamise[2].

Informeeriva kõne puhul on oluline:[3]

  • Kõne alguses tuua välja selle eesmärk
  • Süsteemsus
  • Kontsentreeritus
  • Uue informatsiooni rakendusvõimaluste tutvustamine
  • Olulise teabe kordamine ja rõhutamine
  • Näitlikustamine

Informeeriva kõne struktuur[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt moodustub informeeriv kõne kolmest osast:[4]

  1. Sissejuhatus – see võiks alata tähelepanu köitva idee, tsitaadi, mõtte või looga. Võib alustada ka retoorilise küsimuse või ebatavalise väitega. Publiku tähelepanu köidab ka huumor või šokeeriv statistika. Sissejuhatuses tuleks anda publikule teada, mis on sinu kõne teema.
  2. Põhiosa – seal saab kõneleja edastada oma põhilised mõtted, mida selles kontekstis vajalikuks peab.
  3. Kokkuvõte – seal on kõneisikul mõistlik korrata üle põhiteesid ja infoühikud. Kõne võiks lõppeda tugevalt ja konkreetselt.

Informeeriva kõne kasutusala[muuda | muuda lähteteksti]

Informatiivne kõne sisaldab kirjeldust, demonstratsioone, värvikaid detaile ja definitsioone, et selgitada publikule kõne põhjus ja tuua esile sisu tähtsus.[5]

Informatiivseid kõnesid kasutatakse, et pakkuda publikule uusi teadmiseid või eriti kasulikku ning huvitavat informatsiooni.

Informatiivse kõne eesmärk on publikut valgustada ning teavitada neid mingist kindlast teemast või tutvustada midagi uut.

Informeeriva kõne eesmärk pole publikut mõjutada. Informeeriva kõne puhul on oluline olla aus.[6] Kõne pikkus on oluline, kuna publiku tähelepanu on kõige tähtsam. Kõne ei tohiks olla liialt pikk või lühike. See on oluline, et hoida inimeste tähelepanu ning anda edasi õige ja täpne teabe.

Informeeriva kõne kasutusala näited:

  1. Uut tüüpi tarkvara tutvustamine ning selle kasutamine
  2. Uue teadusteooria selgitamine
  3. Arheoloogi ekspeditsiooni kirjeldamine
  4. Huvipakkuva Isiku kohta teabe andmine

Informeeriva kõne liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Informeerivat kõnet saab liigitada kaheks mõtteliselt erinevaks liigiks. Esimesse liiki kuuluvad kõned, mille eesmärgiks on edastada kuulajale uut ja objektiivset infot. Teine liik hõlmab kõnesid, mille pidamisel jagab kõneleja kuulajaskonnale oma subjektiivset seisukohta.[7]

Seega saab teadmine osutuda uueks nii subjektiivselt (s.t uueks eraldi võetud kuulaja jaoks – loeng, konsultatsioon, selgitus, näpunäide) kui ka objektiivselt (s.t uueks kõigi kuulajate jaoks – aruandekõne, tunnistus). Konkreetsest olukorrast olenevalt teostub kõne eesmärk erinevates ülesannetes erinevalt, mis eeldab informeeriva kõne selliseid teisendeid ehk žanreid nagu teavitamine iseendast ehk enesetutvustamine, teavitamine ainestikust või nähtusest ehk selgitamine, valmis õpetus ehk tegevusjuhis, teavitamine sündmusest ehk suuline teadaanne.

Informeeriva kõne teise liigi eesmärgiks on oma arvamuse avaldamine. Seejuures pole sõnavõtjal kindlailmelist kavatsust teise inimese tundeid või tõekspidamisi mõjutada, vaid on soov jutustada, mis ta arvab teatud olukorrast, kuidas ta suhtub asjaseisu või kuidas ta hindab teatud inimest, kõneobjekti või seisukorda. Kusjuures selle liigi alaliigid taanduvadki kas positiivse (nõustumine, lubamine, heakskiitmine) või negatiivse (äraütlemine, süüdistamine, hukkamõistmine, ärahoidmine) hinnangu andmisele.

Nii näiteks süüdistamisel ei veena kõneleja kuulajaskonda oma hinnangu õigsuses, vaid konstateerib üksnes mingisuguse antisotsiaalse nähtuse olemasolu. Siiasamasse gruppi kuuluvad arvamuskõne, programmikõne ja kommentaar. Programmikõne eeldab ametliku koosoleku tingimustes edastatud sõnumit oma tõekspidamistest, nägemusest olukorrast või arusaamisest ühiskonna või organisatsiooni edasiliikumisest. Kommentaar kujutab endast aktuaalse ühiskondliku sündmuse selgitamist. Siinkohal peavad olema kajastatud sündmuste põhjuslikud seosed, märgitud toimuva võimalikud tagajärjed jms.

Provokatsiooniline kõne kuulubki informeeriva kõne teise liiki. Selle kõne puhul teavitab kõneleja oma mingisugusest teatud suhtumisest kõnealusesse objekti, samas peab ta oma ülesandeks saada informatsiooni saajast mingisugust lisainformatsiooni, mida viimane poleks muul juhul talle vahendanud.

Informeeriva kõne aineks on kogu maailma mitmekesisus ehk inimesed, esemed, mõisted, nähtused, sündmused, faktid, teaduslikud hüpoteesid jpt[8]. Seega informeeriva kõne kavandamisel tuleb kindlasti küsida enda käest miks auditoorium peab seda või toda informatsiooni ära kuulama. Seejuures võib vastus kõlada niimoodi ehk "uudishimust", "enesearengu soovist" ehk teisisõnu peab kõneleja põhjendama oma kõne praktilist kasu.

Üksainus informeeriva kõne žanr mis pole otseselt sihitud tänapäeva kuulaja eelistustele on populaarteaduslik loeng. Ainult selle alaliigi puhul on võimalik püstitada igavesi küsimusi, arutleda üleüldiste teemade üle. Kuigi peab siingi olema sissejuhatus, mis viitaks käsitletava probleemi tähtsusele ja aktuaalsusele. Populaarteadusliku loeng erineb teistest informeeriva kõne liikidest selle poolest, et jutt käib mitte ainestiku isiklikust aktuaalsusest kuulaja jaoks, vaid probleemi üleüldisest tähtsusest ühiskonna, riigi ja inimkonna jaoks. Selles žanris kõneleja võib kuulaja uudishimu kütmiseks probleemi sõnastamisel pöörduda paradokside, ligimeelitavate nippide poole. Siinkohal väärib märkimist see, et informeeriva kõne käsitlemisel pöördub enamik retoorika kirjandust just populaarteadusliku loengu poole ja eirab kõiki teisi liike.

Seepärast kõneobjektidena pakutakse näiteks selliseid nagu "Elu keskaaegses lossis", "Kuidas toimib tearasevalamistehas", "Põnev jutt idamaisest vaibast", "Ekskursioon raadiojaama", "Mis on maailmapangasüsteem?", "Reaktiivlennuki rekonstruktsiooni põhimõtted", "Elu eskimote seas" jne. Reaalses praktikas tuleb siiski valida populaarteadusliku loengu jaoks selliseid teemasid, mis oleksid kuulajale lähedasemad.

Enamiku informeeriva kõne liikide jaoks on informatsiooni uudsus ja kasulikkus see tuum, mis toetab kuulaja huvitatust ja tähelepanu ega nõua eri huvi äratamise vahendeid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]