India haridussüsteem

Allikas: Vikipeedia

India põhiseaduse järgi peab riik hoolitsema kuni 14-aastaste laste tasuta ja kohustusliku kooliskäimise eest.

Kool Goas

Koolisüsteem koosneb viieaastasest algkoolist ja viieaastasest jätkukoolist. Jätkukool koosneb kolmeaastasest madalamast astmest ja kaheaastasest kõrgemast astmest koos kutseõppega. Eksameid on palju.

India koolisüsteemi neli haridusastet on järgmised:

  • Algharidus (6–10-aastastele)
  • Põhiharidus (11-14-aastastele)
  • Alamastme keskharidus (14–16-aastastele)
  • Ülemastme keskharidus ja kutseharidus (17-18-aastastele)

Haridus toimub hindide või inglise keeles ning kõik õpilased peavad õppima oma emakeelt, hindi ja inglise keelt.[1]

Väljalangevus on suur ja iga klassiga üha kasvav. Aastal 1986 tegi kohustusliku hariduse läbi 54% õpilastest. Väljalangemise vähendamiseks on sisse seatud tasuta koolivorm, koolitoit ja õpikud ning on koolihooneid remonditud.

Ametliku statistika (1990) järgi käib algkooliastmel koolis 90% lastest, 11–13-aastastest käib koolis 50% ning 14–17-aastastest 30%. Koolis käivad rohkem poisid. Kooliskäijate protsent on osariigiti oluliselt erinev.

Kirjaoskamatus on ikka veel levinud; alles 1991. aastal ületas lugeda oskajate osatähtsus (52,9%) kirjaoskamatute osatähtsuse.

Avaliku koolisüsteemi kõrval on erakoole ja Inglise tüüpi internaatkoole. Alates 1986. aastast eriti mahajäänud haridusega piirkondades hakatud rajama andekate laste koole (Navodaya Vidyalayasid). Neid oli 1990. aastal 280. Kolmandik kohti on neis reserveeritud tüdrukutele.

Hariduse kohalik kavandamine ja andmine on osariikide pädevuses. Tuleb arvestada nii kohaliku usku ja keelt kui ka üleriiklikke nõudeid.

India haridustraditsioon põhineb mitmeti Briti võimu aegsetel haridustraditsioonidel, kuid on ka orienteeritud India kultuurile ja identiteedile. Üks rahvuslikule suunale alusepanijaid oli kelle algatustel pärast India iseseisvumist oli suur mõju järgnevate aastate haridusreformidele. Haridus oli India majandusarengu viie aasta plaanidesse sisse võetud. 1985. aasta haridusreform nägi ette, et tuleb välja töötada õppekavad, mis peegeldavad India kultuuri, võrdsust ja demokraatiat ning arvestavad kohalikke olusid.

Peale formaalse haridussüsteemi on olemas täiskasvanuharidus, mis põhineb kaugõppel ja avatud ülikoolidel, mida oli 1996. aastal seitse.

Igas osariigis on keskhariduse eksamikeskus, v.a Acunchal Pradesh, Sikkim, ja enamikus liiduterritooriumides, näiteks Delhi, Andaman ja Nicobar. Tegutseb ka palju tunnustamata eksamikeskusi 2018. aastal teavitati 11 illegaalse eksamikeskuse tegevusest.[2]

Algharidus[muuda | muuda lähteteksti]

Algharidussüsteem algab lasteaiast ning lõpeb algkooliga (1.-5. klass). Kool on viis päeva nädalas ning mai lõpus algab 45-päevane paus.

Alamastme keskharidus[muuda | muuda lähteteksti]

Alamastme keskhariduse alla kuuluvad klassid IX-X. Õppekava koostab üleriigiline pädev asutus National Council of Educational Research and Training ning õppekavade ühtlustamiseks on riiklik õppekava raamistik. Õppeainete alla kuuluvad emakeel, kohalik keel, matemaatika, loodusõpetus ja reaalained. Eksamid toimuvad 5–6 aines ja valikainetes, mida hindab kool.

Ülemastme keskharidus[muuda | muuda lähteteksti]

Ülemastme keskhariduse alla kuuluvad klassid XI-XII. Õppetöö toimub hindi või inglise keeles ning tunnistuse saamiseks on aja sooritada 5–6 eksamit ning eksamikekuse poolsed lisaained.

Kutseõpe[muuda | muuda lähteteksti]

Kutseõpe võib võimaldada juurdepääsu kõrgharidusele. Nominaalne õppeaeg on 3 aastat. 2-aastase nominaalajaga õppekavad on enamasti ülemastme keskhariduse (10+2) baasil.

Ülikoolid[muuda | muuda lähteteksti]

Indias on üks keerulisemaid kõrgharidussüsteeme kogu maailmas. Ülikoolid on haridusministeeriumi kontrolli all ning rahastus tuleb osariikide valitsuselt. Kokku on ülikoole 875. India valitsus on tugevalt edendanud teaduse ja tehnoloogia põhist kõrgharidust.

Ülikoolid jagunevad nelja kategooriasse:

  • Keskülikoolid, mis on asutatud parlamendi seadustega ning on haridusministeeriumi kõrghariduse osakonna haldusalas. 2020. aasta seisuga kuulub nende alla 54 ülikooli.
  • Osariigi ülikoolid, mida juhivad iga India osariigi valitsus ning on asutatud seadusandliku kogu seaduste alusel. 2020. aasta seisuga on neid 411.
  • Ülikoolitüüpi kõrgkoolid, on ülikoolid, mis on saanud haridusministeeriumi kõrghariduse osakonnalt autonoomia ja on ametlikult akrediteeritud staatusega, kuid neil puudub õigus nimes kasutada sõna "ülikool" 2017. aasta seisuga on selliseid ülikoole Indias 123.
  • Eraülikoolid, mis on heakskiidetud komisjoni poolt. 2017. aasta seisuga on neid 282.[3]

Pea igas India ülikoolis on tagatud ka majutusvõimalus kõigile üliõpilastele. Võrreldes paljude teiste riikidega on see üsna odav. Üliõpilaste on õigus töötada õpingute kõrvalt osalise tööajaga.[4]

Koduõpe[muuda | muuda lähteteksti]

Koduõpe on Indias seadusega lubatud, kuid ei ole väga populaarne. Valitsus on seisukohal, et vanemad võivad lapsi kodus õpetad, kui neil on selleks võimalus ja vajalikud vahendid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "India haridussüsteem". Vaadatud 04.05.2021.
  2. Maamees, Ulvi. "Keskharidussüsteem" (PDF).
  3. Maamees, Ulvi. "Kõrgharidussüsteem" (PDF).
  4. "Uuring Indias". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. mai 2021. Vaadatud 7. juunil 2021.