Igavese valguse tipp
Igavese valguse tipp (ingl a peak of eternal light (PEL)) on punkt Päikesesüsteemi taevakehal, mis pidevalt on päikesevalguses. Selline tipp peab olema kõrge ning asuma väga väikese teljekaldega taevakehal. Selliste tippude olemasolu pakkusid esimestena välja aastal 1837 Wilhelm Beer ja Johann Heinrich Mädler.[1] Igavese valguse tipud oleksid kasulikud kosmoseuuringute ja -koloniseerimise jaoks, kuna sinna paigaldatud elektriseade saaks igal ajal päikeseenergiat ning temperatuurivahemik seal oleks suhteliselt ühtlane. Ühtegi igavese valguse tippu veel kindlalt tuvastatud ei ole, seega siiani on tegu veel hüpoteetilise mõistega. Igavese valguse tipud ei ole tegelikult valgustatud igavesti, vaid ainult seni kuni eksisteerib Päike.
Kuu[muuda | muuda lähteteksti]
Kuul ei ole tuvastatud igavese valguse tippe, kuid on leitud punkte, mis on valgustatud enam kui 80% Kuu aastast. Kuul leiavad aset ka päikesevarjutused, mistõttu sealsed igavese valguse tipud võivad saada siiski vahetevahel varjutatud. Võimaluse, et Kuul võiks igavese valguse tippe leiduda, pakkus 1879. aastal välja Camille Flammarion.
Kuu põhjapoolus[muuda | muuda lähteteksti]
Teadlaste töörühm Johns Hopkinsi Ülikoolist avastas kosmoseaparaadi Clementine'i fotodelt, et Kuul on neli asukohta Peary kraatri äärel, mis võivad olla igavese valguse tipud. See kraater asub Kuu põhjapooluse lähedal. Clementine'i fotod tehti põhjapoolkera suve ajal ning oli võimatu kinnitada, kas need neli tippu on mingil ajal talve jooksul varjus. Edasine info SELENE kosmoseaparaadilt tegi kindlaks, et üks tipp Peary Kraatris saab valgust 89% jooksul Kuu aastast.[2]
Kuu lõunapoolus[muuda | muuda lähteteksti]
Kuu lõunapoolus asub suures sügavikus (selle tõttu on sealne kõrguste amplituud umbes 16 kilomeetrit). Kuu lõunapooluse fotode analüüsimisel on leitud mõned valgustatud kõrgendikud 15 kilomeetri raadiuses poolusest. Igaüks neist on nagu saar, mille läbimõõt ei ulatu üle mõnesaja meetri. Valgust saavad need tipud Kuu talvel 70–90% ajast ning tõenäoliselt terve Kuu suve jooksul.[3]
Merkuur[muuda | muuda lähteteksti]
Igavese valguse tippude olemasolu Merkuuril võib olla samuti võimalik, kuid kindlad andmed nende kohta veel puuduvad. Sealsed tipud ei saaks varjutatud päikesevarjutuste ajal, kuna Merkuuril ei ole teadaolevaid looduslikke kaaslasi.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Beer, Wilhelm,and Johann Heinrich Mädler: Der Mond nach seinen kosmischen und individuellen Verhältissen oder allgemeine vergleichende Selenographie. Berlin, Simon Schropp and Co., 1837.
- ↑ Nodac et al. Illumination conditions at the lunar polar regions by KAGUYA(SELENE) laser altimeter. 30.12.2008 DOI: 10.1029/2008GL035692
- ↑ Kruijff, M., The Peaks of Eternal Light on the Lunar South Pole: How they were found and what they look like, 4th International Conference on Exploration and Utilization of the Moon (ICEUM4), ESA/ESTEC, SP-462, september 2000.