Igamine Vana-Rooma õiguses

Allikas: Vikipeedia

Igamine ehk usucapio (ld) tähendab asja omandamist selleks ettenähtud valdamistähtaja möödumisel.[1] Usucapio oli Rooma asjaõiguses üks tähtsamatest algse omandamise (ld acquisitio originaria) viisidest. Usucapio teel sai isik asja omanikuks, kui ta oli seda pikemat aega vallanud.[2]

Algselt oli usucapio näol tegemist vana kviriitliku õiguse instituudiga, mille vajalikkus seisnes ebakindluse vältimises õiguskäibes. Isikule, kes oli pikemat aega vallanud asja, mille omanik oli kadunud või ei tundnud asja vastu huvi, oli vaja tagada õiguskindlus, et tema on saanud omanikuks. Vajadus usucapio instituudi loomiseks oli seda enam põhjendatud, et pika aja jooksul kaovad tõendid, nt dokumendid hävivad, tunnistajad surevad.[3] Usucapio aitas olukorras, kus seaduse formaalsed nõuded ei olnud täidetud, nt kui res mancipi (mantsipeeritavad asjad)[4] oli üle antud ilma mantsipatsioonita (mancipatio)[5] või preetori ees toimuva näiliku protsessita (in iure cessio)[6], samuti kui vara andis üle isik, kes ei omanud selleks õigust (kuid asjaoludel, mis ei viidanud vargusele).[7]

Usucapio instituut vanimas Rooma õiguses[muuda | muuda lähteteksti]

Vanimas Rooma õiguses oli usucapio tähtajaks maatüki puhul kaks aastat ja muude asjade puhul üks aasta. Põhimõte tulenes XII tahvli seadustest (Leges XII Tab. 6.3. Usus auctoritas fundi biennium, ceterarum rerum omnium annuus usus esto.[8] - Maa kasutamise läbi tekkigu õigus kahe aastaga, ... kõigi muude asjade kasutamisel ühe aastaga[9]). Sätte mõtte kohaselt pidi ostja puudustega müügi või muul viisil asja omandamisel mainitud tähtaja jooksul viitama müüjale, kui kolmandad isikud nõudsid asja välja, edaspidi oli tal tekkinud täielik omand ja piisas viitamisest ajale, mis oli möödunud asja kasutama ehk igama hakkamisest. Võõramaalastel ei olnud igamise läbi võimalik midagi omandada[10]: Leges XII Tab. 6.4. Adversus hostem aeterna auctoritas esto.[11] – Võõramaalaste vastu (olgu) igavene omandiõigus.[12] Asi, mida igamise teel omandada sai, pidi olema res in nostro patrimonio (ehk asi, mida isikud võisid omandada ja mis ei olnud omandatavate asjade hulgast välja jäetud).[13]. Usucapio teel ei saanud omandada asja, mis oli saadud vägivallaga, salaja või tasuta kasutamise lepingu (precarium’i)[14] alusel.[15]

Usucapio instituut hilisemas Rooma õiguses[muuda | muuda lähteteksti]

Klassikalises õiguses täiendati igamise tingimusi järgmise kahe olulise nõudega. Valdus pidi olema saadud teataval õiguslikul alusel (iusta causa)[16] ja valdajal pidi olema heausklik (bona fides)[17] teadmine, et ta ei riku asja valdamisega kellegi teise õigust.[18]

Iusta causa tähtsust on rõhutatud näiteks Dig. 41.4.11. - Africanus „Küsimuste“ seitsmendas raamatus: „Tavaliselt öeldakse, et see, kes arvab, et ta on ostnud midagi, aga tegelikult ei ostnud, ei saa ostjana seda igamise teel omandada; kuid see on nii vaid juhul, kui ostjal ei ole selleks eksiarvamuseks mingit õiguslikku alust. Sest kui ori või esindaja, kellel on ülesanne osta asi, veenab käsundiandjat, et ta on ostnud ja asi on üle antud, on õigem arvamus, et igamine toimub.“[19]

Dig. 41.4.2.15 nähtub, et igada sai ka siis, kui keegi ostis asja alaealiselt, kellel polnud selle müümiseks eestkostja nõusolekut, kuid keda ostja pidas heausklikult täisealiseks, aga kui ostja eksimus tulenes seaduse mitte tundmisest, siis igamist toimuda ei saanud - Paulus ediktikommentaari 54. raamatus: „Kui me ostame lapselt midagi tema eestkostja nõusolekuta, pidades teda täisealiseks, leiame, et igamine saab toimuda, kuna siin loeb fakt rohkem kui arvamus; kuid kui sa tead, et ta on alaealine, aga arvad, et alaealised võivad sõlmida tehinguid ilma eestkostja nõusolekuta, siis sa ei saa asja omandada igamise teel, kuna eksimus seaduse tundmises ei ole kellelegi kasuks.“[20] Heausklikult omandatud asja igamise kasuks räägib ka Dig. 41.10.5.1. – Neratius „Jaotuste“ viiendas raamatus: „Aga see, kes valdab asja, mida ta peab enda omaks, saab seda igada isegi siis, kui ta arvamus on vale. Kuid seda tuleb tõlgendada nii, et valdaja tõenäoline viga ei takista igamist; sest teise [isiku] teo mitteteadmine on vabandatav eksimus: näiteks kui keegi ostab mõne asja, mida ma valdan, ekslikult mu orjalt või selle orjalt, keda ta peab pärimisõiguse kohaselt seaduslikuks pärijaks.[21] Dig. 41.3.24. pr. kohaselt ainuüksi bona fides’est ei piisanud, kuna kus seadus keelab igamise, seal ei ole valdajal [tema] heast usust kasu.[22]

Kuna Rooma kodanike õigusesse, ius civile’sse kuuluvat igamise instituuti ei saanud kasutada provintsi maatükkide puhul, loodi provintsi maatükkide jaoks eriline igamise vorm. Uus vorm sai alguse ja nimetuse protsessist, milles nähti ette eriline vastuväide - exceptio (longi temporis praescriptio)[23]. Kui valdaja, kes oli asja vallanud 10 aastat inter praesentes (valdaja ja omanik asusid ühes ja samas provintsis) või 20 aastat inter absentes (valdaja ja omanik asusid eri provintsides), vastu esitas omanik vindikatsioonihagi, siis võis valdaja esitada selle vastu praescriptio (asja igamise vastuväide)[24] vastuväite ja hagi kustus. Samuti said valdajad edaspidi kaitset kolmandate isikute vastu, mis seisnes selles, et valdajale jäi maatükk, kui tema valdus oli õiguspärane valdus ja tal oli bona fides. Roomas oli seega kaks paralleelset igamise instituuti, mille vahe seisnes ainult tähtaegades. 531. a korraldas Justinianus igamise instituudid ümber, mille kohaselt jäi usucapio rakendatavaks ainult vallasasjade suhtes kolmeaastase tähtajaga ning longi temporis praescriptio’t rakendati maatükkidele tähtaegadega 10 ja 20 aastat.[25] 4. sajandil kadusid need mõlemad igamise viisid kasutuselt ja asemele loodi 30 ja 40 aastase tähtajaga vastuväitel põhinev igamine.[26] Justinianuse õiguses tekkis algse igamise kõrval lisaks erakorraline igamine, mille tähtajad olid 30 ja 40 aastat. Erakorralise igamise puhul ei nõutud valdajalt isegi õiguslikku alust ja asi võis olla varastatud. Bona fides oli vajalik, kuid tõenduskohustus lasus mitte asja valdajal, vaid vastaspoolel.[27]

Kui kaks osapoolt vaidlesid konkreetse asja omandiküsimuse üle, siis oli alati oht, et asja valdav pool võis omandada asja usucapio teel. Rooma õiguses ei mõjutanud kohtumenetlusega alustamine igamise kulgemise aega. Hea usk oli nõutav ainult asja enda valdusse saamisel – mala fides superveniens non nocet (hilisem pahausksus ei kahjusta)[28]. Seetõttu anti asi kuni kohtuvaidluse lõpuni hoiule vaidluses mitteosalevale, erapooletule kolmandale poolele. Hoiustamise ajal käsitleti hoiustajat kui asja valdajat, sest vastasel korral oleks igamisperioodi arvestus kulgenud ühe vaidluses osaleva poole kasuks. Erapooletul hoiustajal oli kohustus asi tagastada poolele, kelle kasuks tehti kohtuotsus.[29]

Usucapio perekonnaõiguses[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma asjaõiguslik igamise printsiip oli kasutuses ka perekonnaõiguses. Usucapio’l põhines üks abielu sõlmimise vormidest – usus, mis oli abiellumine faktilise kooselu tagajärjel ühe aasta jooksul. Seega läks igamise teel mehe võimu alla naine, kellega mees oli ühe aasta koos elanud.[30]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. K. Adomeit, jt. Ladina-Eesti õigussõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005, lk 255.
  2. E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo 2000, lk 110.
  3. E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo 2000, lk 110.
  4. K. Adomeit, jt. Ladina-Eesti õigussõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005, lk 227.
  5. K. Adomeit, jt. Ladina-Eesti õigussõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005, lk 170.
  6. K. Adomeit, jt. Ladina-Eesti õigussõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005, lk 131.
  7. Y. Reuven. Reflections on Usucapio. – Tijdschrift voor Rechtsgeschiedenis 35. Groningen, 1967, lk 192.
  8. M. Ristikivi. Ladina keel juristidele. Tallinn: Juura 2003, lk 37; tekst on pärit väljaandest C. G. Bruns, Fontes iuris Romani antiqui, I, Tübingen, 1909, lk 15-40.
  9. Tõlkimisel kasutatud mh K. Kolgi XII tahvli seaduste tõlget kogumikus: A. Annus, jt. Muinasaja seadusekogumike antoloogia. Tallinn: Varrak 2001, lk 272.
  10. A. Annus, jt. Muinasaja seadusekogumike antoloogia. Tallinn: Varrak 2001, lk 284.
  11. M. Ristikivi. Ladina keel juristidele. Tallinn: Juura 2003, lk 37.
  12. A. Annus, jt. Muinasaja seadusekogumike antoloogia. Tallinn: Varrak 2001, lk 273.
  13. E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo 2000, lk 111; H. Siimets-Gross. Asja mõiste ja liigitus klassikalise ajastu Rooma õiguses Gaiuse Institutsioonide näitel. Magistritöö. Tartu: 2002 (käsikiri), lk 95[alaline kõdulink]; Asjade liigid. Gai. 2.1.: H. Siimets-Gross, M. Ristikivi. Fontes Iuris Romani. Rooma õiguse allikate kogumik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 129.
  14. K. Adomeit, jt. Ladina-Eesti õigussõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005, lk 207.
  15. E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo 2000, lk 111.
  16. K. Adomeit, jt. Ladina-Eesti õigussõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005, lk 152.
  17. K. Adomeit, jt. Ladina-Eesti õigussõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005, lk 48.
  18. E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo 2000, lk 111.
  19. Dig. 41.4.11., ld Africanus libro septimo questionum. Quod volgo traditum est eum, qui existimat se quid emisse nec emerit, non posse pro emptore usucapere, hactenus verum esse ait, si nullam iustam causam eius erroris emptor habeat: nam si forte servus vel procurator, cui emendam rem mandasset, persuaserit ei se emisse atque ita tradiderit, magis esse, ut usucapio sequatur. H. Siimets-Gross, M. Ristikivi. Fontes Iuris Romani. Rooma õiguse allikate kogumik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 155.
  20. Dig. 41.4.2.15., ld Paulus libro quinquagensimo quarto ad edictum Si a pupillo emero sine tutoris auctoritate, quem puberem esse putem, dicimus usucapionem sequi, ut hic plus sit in re quam in existimatione: quod si scias pupillum esse, putes tamen pupillis licere res suas sine tutoris auctoritate administrare, non capies usu, quia iuris error nulli prodest. H. Siimets-Gross, M. Ristikivi. Fontes Iuris Romani. Rooma õiguse allikate kogumik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 154.
  21. Dig. 41.10.5.1., ld Neratius libro quinto membranarum. Sed id, quod quis, cum suum esse existimaret, possederit, usucapiet, etiamsi falsa fuerit eius existimatio. quod tamen ita interpretandum est, ut probabilis error possidentis usucapioni non obstet, veluti si ob id aliquid possideam, quod servum meum aut eius, cuius in locum hereditario iure successi, emisse id falso existimem, quia in alieni facti ignorantia tolerabilis error est. H. Siimets-Gross, M. Ristikivi. Fontes Iuris Romani. Rooma õiguse allikate kogumik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 155.
  22. Dig. 41.3.24. pr., ld Pomponius libro vicensimo quarto ad Quintum Mucium. Ubi lex inhibet usucapionem, bona fides possidenti nihil prodest. H. Siimets-Gross, M. Ristikivi. Fontes Iuris Romani. Rooma õiguse allikate kogumik. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2019, lk 153.
  23. Praescriptio longi temporis ld, ee omandiõiguse omandamine pikaaegse heauskse valdamise (igamise) tulemusena. K. Adomeit, jt. Ladina-Eesti õigussõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005, lk 206.
  24. K. Adomeit, jt. Ladina-Eesti õigussõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005, lk 206.
  25. E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo 2000, lk 111.
  26. M. Kaser. Römisches Privatrecht. 14. Aufl. München: Beck 1986.
  27. E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo 2000, lk 111.
  28. K. Adomeit, jt. Ladina-Eesti õigussõnastik. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2005, lk 169.
  29. R. Zimmermann. The Law of Obligations: Roman Foundations of the Civilian Tradition. Johannesburg: Juta&Co, Ltd, 1992, lk 220.
  30. E. Ilus. Rooma eraõiguse alused. Tallinn: Kirjastus Ilo 2000, lk 87.