Iatrokeemia
Iatrokeemia on alkeemial põhinev keemia ja meditsiini haru, mis pidas haiguste põhjuseks organismi kehavedelike ja kolme aine – elavhõbeda, väävli ja soola – tasakaalu muutumist vaeguse või liia suunas. Sellest arusaamast lähtuvalt üritati haigusi ravida keemiliste vahenditega. Kui varem tegelesid alkeemikud peamiselt metallide muundamisega, siis iatrokeemia tõi sisse uue vaate – alkeemia protsesse tuleb näha kõikjal ümbritsevas, ka elu inimkehas on pideva ainemuundumise tulemus. See oli murranguline, uus vaade, üldistav seos. Termin tuleneb kreeka keelest, iatros tähendab arsti.
Iatrokeemia oli populaarne 16.–18. sajandil. Selle pioneer oli šveitslane Paracelsus.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Boriss Konarev 1987. "Keemiahuvilistele anorgaanilisest keemiast" (Tõlkinud E. Järv.) Kirjastus Valgus. Link ESTERis