Ian Smith
See artikkel räägib poliitikust; teiste samanimeliste kohta vaata lehekülge Ian Smith (täpsustus). |
Ian Douglas Smith (8. aprill 1919 Selukwe – 20. november 2007 Kaplinn) oli Rodeesia ja Zimbabwe poliitik, aastatel 1965–1979 selle riigi peaminister.
Elulugu
[muuda | muuda lähteteksti]Noorpõlve poliitiline tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]Smith sündis Rodeesias Selukwe kaevanduslinnas kolmelapselise perekonna noorima lapsena. Teise maailmasõja ajal teenis ta algul Rodeesia kuninglikes õhujõududes ja viidi seejärel piloodina üle Suurbritannia kuninglike õhujõudude teenistusse. Ta teenis lennuväes sõja lõpuni vaatamata 1943. aastal läbi elatud raskele lennuõnnetusele, mille tulemusel vajas ta plastilise kirurgia abi.
Pöördunud pärast sõda tagasi kodumaale Rodeesiasse, ostis ta Selukwe lähistele talu ja hakkas kaasa lööma kohalikus poliitilises elus. 1948. aastal osales ta Lõuna-Rodeesia Liberaalse Partei nimekirjas seadusandliku kogu valimistel ja sai selle liikmeks. 1953. aastal vahetas ta oma senise partei Ühinenud Föderaalse Partei vastu. Selle sammu tingis tema toetus kolme Suurbritannia koloonia – Lõuna-Rodeesia, Põhja-Rodeesia ja Njassamaa – ühendamisele.
Nimetatud partei koosseisus valiti ta sama aasta detsembris kolme koloonia ühendamisel loodud Rodeesia ja Njassamaa Föderatsiooni parlamendi liikmeks. Poliitiliselt jäi ta siiski püsimatuks, lahkudes 1962. aastal ka Ühinenud Föderaalsest Parteist ja moodustades uue, Rodeesia Reformipartei. Mõne kuu pärast ühines see Dominiooniparteiga, moodustades Rodeesia Rinde. Uue partei koosseisus valiti Smith 1962. aastal parlamenti tagasi ja nimetati peaminister Winston Fieldi valitsuses rahandusministriks.
Peaminister
[muuda | muuda lähteteksti]Peaminister Winston Field oli sunnitud suutmatuse tõttu saavutada Rodeesia iseseisvust aprillis 1964 tagasi astuma ja uueks peaministriks valiti senine rahandusminister Ian Smith.
Smithi valitsus keeldus täitmast Suurbritannia nõuet tagada enne iseseisvuse väljakuulutamist neegritest koosnevale elanikkonna enamusele võrdsed poliitilised õigused, väites, et nende hariduslik ja majanduslik tase ei ole piisav nende kaasamiseks riigi juhtimisse.
11. novembril 1965 kuulutas ta Rodeesia ühepoolselt iseseisvaks ja sai uue riigi esimeseks peaministriks. Kõik riigid keeldusid Rodeesia iseseisvust tunnustamast ja ÜRO kehtestas Rodeesia vastu sanktsioonid.
1969. aastal töötas Ian Smithi valitsus välja uue põhiseaduse projekti, millega pidi Rodeesiast saama vabariik. Seni oli riigipeana tunnistatud Suurbritannia monarhi Elizabeth II. Vabariik kuulutati välja järgmisel, 1970. aastal ja esimeseks presidendiks sai Clifford Dupont peaminister Smithi Rodeesia Rindest.
Kuigi rahvusvaheline mittetunnustamispoliitika ei mõjutanud oluliselt Rodeesia igapäevaelu, muutis see keeruliseks rahvusvahelise suhtluse. Samuti põhjustas hulgaliselt probleeme üha tugevamaks muutuv neegrite enesemääramisliikumine Rodeesia sees, mis viis ka relvakonfliktideni. 1970. aastatel jätkasid mõjukad riigid nagu Ameerika Ühendriigid, Lõuna-Aafrika Vabariik ja Suurbritannia Smithi valitsuse mõjutamist.
1976. aastal nõustus Smith lõpuks muutma valimissüsteemi, andes võimaluse ka neegritele riigi poliitilises elus osaleda. Tegelikult alustas ta osavat venitamispoliitikat, pidades iga üksikasja üle detailseid kõnelusi rahvusvahelisel tasandil. Smithi venitamistaktika tõi kaasa riigisiseserelvavõitluse ägenemise. Aastad 1977–1979 olid Rodeesia kodusõjas kõige verisemad.
1979. aastal toimusid Rodeesia esimesed mitmerassilised parlamendivalimised, kus peamised vasakpoolsed opositsiooniparteid keeldusid osalemast. Valimiste järel nimetati Rodeesia ümber Zimbabwe Rodeesiaks ja juunis 1979 loovutas Ian Smith peaministri ameti piiskop Abel Muzorewale, riigi esimesele ja ainsale neegrist valitsusjuhile.
Opositsiooni kõrvalejäämise tõttu valimistest aga kodusõda jätkus ja septembris 1979 sõlmitud kokkuleppe kohaselt kehtestati sama aasta detsembris riigis uuesti Briti koloniaalvõim, mis asus rahvusvahelise kogukonna toel valmistama ette uusi demokraatlikke valimisi.
Hilisem poliitiline tegevus
[muuda | muuda lähteteksti]1980. aastal toimunud parlamendivalimised võitis ülekaalukalt Robert Mugabe juhitud vasakpoolne ZANU partei. Pettunud Smith ja tema toetajad Rodeesia Rindest nõudsid valimistulemuste tühistamist, samuti tehti plaane sõjaväelise riigipöörde korraldamiseks, et takistada Mugabe võimuletulekut.
Smithi poja Aleci vahendusel jõuti 3. märtsil 1980 siiski läbirääkimisteni Mugabe ja Smithi vahel, mille tulemusena saavutati kompromiss ja lepiti kokku ühisvalitsuse moodustamises.
Ian Smithist sai parlamendiopositsiooni ametlik juht. Kuigi tema toetus vahepeal vähenes, saavutas ta koos oma toetajatega 1985. aasta valimistel taas edu, võites 15 valgetele reserveeritud 20 parlamendikohast. Kuna see ei meeldinud üha enam diktaatorlikke meetodeid rakendavale Mugabele, tühistas ta lihtsalt valgetele määratud parlamendikohtade kvoodi, milleks tal oli ka konstitutsiooniline õigus.
Smith loobus seejärel poliitilisest tegevusest ning asus elama oma talusse, asudes kritiseerima uut süsteemi ajakirjanduse ja raamatute veergudel. Aastal 1997 ilmus tema autobiograafia "Suur reetmine" ("The Great Betrayal") ja 2001. aastal selle järg "Kibe lõikus" ("Bitter Harvest").
2005. aastal suundus Smith ravile Kaplinna Lõuna-Aafrika Vabariiki, kuhu jäigi elama. Kuni Ian Smithi surmani novembris 2007 kandis tema eest hoolt lesestunud kasutütar Jean.
Poliitiline karjäär
[muuda | muuda lähteteksti]- 1948–1953 Lõuna-Rodeesia parlamendi liige
- 1953–1962 Rodeesia ja Njassamaa Föderatsiooni parlamendi liige
- 1962–1964 Lõuna-Rodeesia rahandus- ja asepeaminister
- 1964–1965 Lõuna-Rodeesia peaminister
- 1965–1979 Rodeesia peaminister
- 1980–1985 Zimbabwe parlamendi liige
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Ian Douglas Smith abiellus 1948. aastal Janet Wattiga. Neil oli üks poeg, Alexander ehk Alec Smith (1949–2006), aga peres kasvas ka kaks last Janet Watti eelmisest abielust – Robert ja Jean.
Ian Smithi abikaasa Janet suri 1994. aastal.