I-400-klassi allveelaevad

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt I-400)
Jaapani I-400-klassi allveelaev

I-400-klassi allveelaevad (jaapani keeles 伊四〇〇型潜水艦) olid kasutuses Jaapani mereväes aastatel 1943–1945. Tegemist on ajaloo suurimate allveelaevadega, millel pole tuumareaktorit. Samuti olid nad erakordsed kuna olid mõeldud kasutamiseks lennukikandjatena.

Tegemist oli taktikalise relvaga, mille eesmärk oli kiiresti ja märkamatult viia kolm Aichi M6A ründevesilennukit sihtmärgi vahetusse lähedusse ükskõik kus maailmas, seejärel tõusta pinnale, saata lennukid teele ning uuesti sukelduda.

Algselt oli plaanis moodustada laevastik 18-st sellisest alusest, kuid tegelikult valmis ainult kaks: I-400 ja I-401. Kolmas, I-402, küll lõpetati 24. juulil 1945, kuid sõjast osa võtta see ei jõudnud ning sattus Jaapani alistumise järel puutumatult USA vägede kätte.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

I-400 tüüpi allveelaevad olid admiral Isoroku Yamamoto töö vili. Rünnak Pearl Harborile 1941. aasta detsembris veenis teda, et õhurünnakud on efektiivsed ning kombineerides selle allveelaevadega saaks rünnata USAd mõlemalt kaldalt.[1]

Yamamoto esitas oma plaani 13. jaanuaril 1942. Ta soovis rajada laevastiku 18 allveelaevast, mis suudaks teha kolm edasi-tagasi reisi USA läänerannikule ilma tankimata või ühe reisi suvalisse punkti maakeral. Need pidid mahutama vähemalt kaks ründelennukit koos 800 kg torpeedodega. 17. märtsiks olid plaanid kinnitatud ning 18. jaanuaril 1943 alustati I-400 ehitamist. Alustati veel nelja allveelaeva ehitust: I-401 (aprill 1943), I-402 (oktoober 1943), I-403 (september 1943) ja I-404 (veebruar 1944). Viimane aga ei saanud valmis.[2]

Tehnilised omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Deck plan and section profile of the type I-400 submarine

Igal allveelaeval oli neli 1680 kW diiselmootorit. Allveelaeva kere oli ainulaadselt 8-kujuline, millest ülemine pool moodustas 31 meetrit pika ja 3,5-meetrise diameetriga lennukite angaari ning alumine pool tavalise allveelaeva.

Allveelaevadel oli kaks Saksa päritolu periskoopi: üks päeval, teine öösel kasutamiseks.

1945. aasta mais lisati I-401-le Saksa päritolu snorkel, mille abil sai liikuda vee all diiselmootorite jõul.

Lennuk[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Aichi M6A
The Aichi M6A Seiran

I-400 oli algusest peale mõeldud kahe lennuki jaoks, kuid 1943. aastal nõudis komandör Yasuo Fujimori selle suurendamist. Inseneridel õnnestuski väikeste täiustustega mahutada samasse ruumi juba kolm Aichi M6A Seirani lennukit.

Seiran oli spetsiaalselt allveelaevadel kasutamiseks ette nähtud lennuk, millega oli võimalik transportida 800 kg pommi kiirusel 475 km/h. Lennuki kitsukesse angaari mahutamiseks sai selle tiivad vastu keret "kokku voltida" ning kokkuvõttes moodustus sigarikujuline profiil, mille piirid klappisid täpselt propelleri läbimõõduga. Lahtipakituna oli tiibade ulatus 12 m. Allveelaeva meeskond võis 45 minutiga kõik kolm lennukit kokku panna ja teele saata; kui võis ära jätta pontoonid vette tagasi maandumiseks, oli see aeg oli lausa 15 minutit.

Allveelaeva tekil oli 26 meetri pikkune suruõhuga töötav katapult.

Jaapan suutis Seiran-tüüpi lennukite olemasolu ja detailse info saladuses hoida kuni alistumiseni 1945. aastal.

Sõjas osalemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Jaapan oli sõda kaotamas ning Atlandi ookeanis polnud enam turvaline, plaanis admiral Isoroku Yamamoto rünnata USA suurlinnu, kasutades oma salarelva – I-400 klassi allveelaevu.

Officers of I-400 in front of the plane hangar, photographed by the US Navy following the capture of the submarine at sea, one week after the end of hostilities

Panama Kanali ründamine[muuda | muuda lähteteksti]

Augustis 1943 oli plaan kasutada sen toku't (salajane allveelaevarünnak), et hävitada Panama kanali lüüsid, mis oleks halvanud USA laevade varustamise Atlandi ookeanil.

Jaanuaris 1944 küsitles komandör Fujimori isiklikult ameerika sõjavangi, kes oli Panamas valvuriks olnud. Selgus, et valve polnud kuigi tugev, kuna ei usutud, et seda kohta võidaks rünnata.

Ettevalmistusi selleks operatsiooniks tehti põhjalikult veel hiljemgi, kuid suvel 1944 loobuti muude, tähtsamate eesmärkide tõttu.

22. augustil 1945 said meeskonnad käsu sõja kaotamise tõttu hävitada I-400 allveelaevadel olev sõjamoon ja lennukid. Allveelaevad ise säilisid ning langesid USA sõjasaagiks.

Ameeriklased uurimas[muuda | muuda lähteteksti]

USA mereväe esindajad I-400 lennukiangaari inspekteerimas

USA sõjavägi sai sõjasaagiks 24 Jaapani allveelaeva, sealhulgas kolm I-400 klassi laeva. Kuna NSV Liit oli liitlane sõjas, saatis ka tema oma eksperdid sõjasaaki uurima. Varjamaks I-400 klassi allveelaevade infot, sooritati operatsioon "Road's End", mille käigus uputati allveelaevad 200 m sügavusele 60 km kaugusel rannikust.

USA mereväe töötajad I-400 relvasüsteemi üle vaatamas

Neli alles jäänud huvipakkuvamat allveelaeva – I-400, I-401, I-201 ja I-203 – pukseeriti USAsse täiendavaks uurimiseks. Kuna NSV Liit sai siiski nende olemasolust teada ning nõudis neile ligipääsu, lasti 4. juunil 1946 ka need põhja.

Hilisem aeg[muuda | muuda lähteteksti]

I-401 vraki leidsid Hawaii Undersea Research Laboratory töötajad 2005. aasta märtsis 820 meetri sügavuselt.[3][4][5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ Sakaida, p. 15
  2. ↑ Sakaida, p. 16
  3. ↑ HIJMS Submarine I-400: Tabular Record of Movement
  4. ↑ HIJMS Submarine I-401: Tabular Record of Movement
  5. ↑ "I-401 Submarine Found off of Barbers Point". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2015. Vaadatud 3. detsembril 2013.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Francillon, R.J. Japanese Aircraft of the Pacific War. London:Putnam, 1970. ISBN 0-370-00033-1.
  • Hashimoto, Mochitsura. Sunk!. Henry Holt and Company, 1954.
  • Layman, R.D. and Stephen McLaughlin. The Hybrid Warship. London:Conway Maritime Press, 1991. ISBN 0-85177-555-1.
  • Orita, Zenji and Joseph D. Harrington. I-Boat Captain. Major Books, 1976. ISBN 0-89041-103-4
  • Sakaida, Henry and Gary Nila, Koji Takaki. I-400: Japan's Secret Aircraft-Carrying Strike Submarine. Hikoki Publications, 2006. ISBN 978-1902109459
  • "Rekishi Gunzō"., History of Pacific War Vol.17 I-Gō Submarines, Gakken (Japanese publishing company), January 1998, ISBN 4-05-601767-0
  • The Maru Special, Japanese Naval Vessels No.13, Japanese submarine I-13 class and I-400 class, Ushio Shobō (Japanese publishing company), July 1977
  • The Maru Special, Japanese Naval Vessels No.132, Japanese submarines I, Ushio Shobō (Japanese publishing company), February 1988
  • Senshi Sōsho, Vol.88 Naval armaments and war preparation (2), "And after the outbreak of war", Asagumo Simbun (Japan), October 1975

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=I-400-klassi_allveelaevad&oldid=6479395"