Humbert Humbert

Humbert Humbert on Vladimir Nabokovi 1955. aasta romaani "Lolita" peategelane. Lugu räägib keskealisest mehest, kellele saab kinnisideeks kaheteistkümneaastane Dolores Haze, keda Humbert hiljem kutsub raamatu pealkirja järgi Lolitaks. Humbert on oma psühholoogilise seisundi tõttu meelitatud ilusatest tüdrukutest, keda ta nimetab nümfideks. Ta loob olukordi, et olla Lolitale lähemal ja abiellub tema emaga. Ta väidab, et armastas ainult Lolitat ja tema kinnisidee viib ta surmani. Romaan uurib kinnisidee, manipuleerimise ja ihade hävitava olemuse teemasid. See on kirjutatud Humberti ülestunnistusena vanglast ja lisab niiviisi narratiivile mitmekihilisust, kuna lugejad seavad kahtluse alla Humberti usaldusväärsuse. "Lolitat" tunnustatakse selle keeruka proosa ja psühholoogilise raskuse, kuid seda kritiseeritakse ka tabuteemade kujutamise ja selle narratiivi eetiliste mõjude pärast.

Isiksus

Eeldatakse, et Humberti iha ja kinnisidee on tingitud tema endisest noorusaja suhtest Annabeli-nimelise tüdrukuga. Tüdruk suri enne, kui suhe jõudis kaugemale minna. Seda on aga raske kindlaks teha, sest Humbert tunneb endiselt tõmmet mõne täiskasvanud naise vastu. Ta abiellub täiskasvanud naistega, et saada üle oma ihast nooremate tüdrukute järele, kuid tema abielud alati lagunevad. Täiskasvanuna järgib ta tüdrukute puhul "vaata, aga ära puuduta" reeglit, kuna kardab vanglasse sattumist. Siiski satub ta hiljem vanglasse. Humbert Humbertit võib kirjeldada kahepalgelise isikuna. Üht poolt näeb ühiskond ja teine on tõeline tema.

Tõeline tema ei pea enda selgitusel end nii halvaks kui pedofiil. Humbert ütleb ise, et ta ei ole pedofiil. Selles ei saa aga kindel olla, sest ta on sissevõetud noorest tüdrukust, täpsemalt lapsest, ja ühiskondlik osa temast üritab lugejat veenda, et ta ei ole midagi valesti teinud. Kui Dolorese ema Charlotte Haze olukorrast teada saab, võtab Humberti üle tõeline tema, keda ta kutsub ka deemoniks, kes on vägivaldne. Humberti vägivaldne külg tuleb esile ja ta üritab alati põhjendada enda tegusid, isegi neid, mida ühiskond näeb ebamoraalsena. Lugeja sümpaatia saamiseks püüab aga Humbert sageli ka ennast kritiseerida. Iha ja kahetsus on Humbertile iseloomulikud, nagu ta ise ka väidab. Dolorese ja Humberti suhe on samuti vägivaldne. Humbert ähvardas teda sageli ja kasutas tema nõrkusi, et teda kontrollida. Ta väidab, et Lolita võrgutas ta ja et tüdruk kontrollis tervet suhet. Humbertil on täiskasvanuna aga selge ülekaal. Humbert on see, kes kontrollib nii raha kui ka Lolita vabadust ning sageli kordab talle, et tüdrukul pole kuhugi minna, kui ta mehe maha jätab. Humbert hakkab  raamatu jooksul tüdrukut üha enam kontrollima ja suudab ennast üha vähem üleval pidada.

Humberti ebausaldusväärsus

Humbert Humbertit võib pidada ebausaldusväärseks jutustajaks ehk unreliable narrator’iks. Tegelast ei saa usaldada, kuna "Lolita" kui raamat on tema tunnistus. Lugu on tema vaatepunktist kirjutatud ning see moondab ja muudab jutustust teistsuguseks. Humberti tunnistus kui memuaarid sisaldavad kahte põhistruktuuri: üks on Humberti pedofiiliahulluse ajalooline vaade ja teine tema praegune kirjanikuks kujunemise protsess. Lugeja ei saa teada, mida Dolores (ehk Lolita) päriselt tundis, arvas või mõtles, kuna see on kõik Humberti vaatepunktist. Tema arvas, et tüdruk armastas teda, ja nägi Dolorese tegusid sugestiivsena. Tõde võib olla aga teistsugune.

Publiku vastuvõtt

Enamik Ameerika kriitikuid pidas romaani meistriteoseks.

"Ta (Nabokov) on vaest Humbertit erilise ja tabuteemaga vaevanud paaril vastuolulisel põhjusel. Esiteks šokeerib selle ebaseaduslikkus lugeja tähelepanu ja takistab valekaastunnet tekkimast. Nabokov kasutab kavalalt ära Ameerika noorte külgetõmbe ja teismeliste tähtsust, et lugeja saaks alateadlikult Humbertiga samastuda."

"Lolita peategelast Humbert Humbertit, /…/ vaevavad umbes võrdsel määral vaimukus, igatsus, maitse ja nümfolepsia kohutavalt ilmne vorm; Ruskini ja Lewis Carrolli haigus, mis sai vabad ja õrnad ohjad Ameerika motellide, eeslinnade ja progressiivsete asutuste kõrbes."

Osa inimesi tundis romaani lugedes ka Humberti vastu kaastunnet.

"Lugu liikus kiiresti. See oli elektrifitseeriv. Ma ei suutnud seda käest panna. Ma ei seadnud kahtluse alla, et Lolita võrgutas Humberti esimesena. Uskusin, et Humbert armastas teda. Ma millegipärast ei mõistnud enamikku tema pisaraid."

Viimastel aastatel on eriti nooremad tüdrukud hakanud ka Humbert Humberti tegelaskuju romantiseerima. On tekkinud arvamus, eriti meedia platvormidel TikTok ja Tumblr, et romaan on keelatud armastusest, ja riietatakse ennast "Lolita" stiilis.  Lolita tõeline romantiseering sündis, siis, kui harimatud ja kergesti mõjutatavad noored puutusid kontekstiväliselt kokku raamatu ja filmiga. Vladimir Nabokov väitis ise, et raamat ei ole armastuslugu ning Lolita ja noorte tüdrukute seksualiseerimine oli viimane asi, mis tal mõttesse tuli. Võib mõelda, kuidas suhtuks Nabokov oma raamatu ja tegelaste kultuuritõlgendusesse, arvestades seda, et uute väljaannete kaantel on noored tüdrukud ja sellega autor ei nõustunud.

Enamik inimesi andis aga negatiivsemat tagasisidet. Lugejate esmased reaktsioonid raamatule ja tegelaskujule on vastikus ja šokk.

Nabokov Humbert Humberti kohta

1967. aastal ajalehele The Paris Review antud intervjuus ütleb Nabokov, et Humbert on julm ja armetu, aga suudab siiski näidata ennast väga emotsionaalsena. Nabokov pole kunagi nõustunud oma tegelaskuju Humbert Humberti tegudega, ta ei jaga Humberti moraali ja on temaga mitmes küsimuses eriarvamusel. Nabokov ütles, et "Lolita" on raamat millel on tõsine eesmärk ja ta lootis, et avalikkus aktsepteerib raamatut toona.

Humbert Humbert meedias

Filmis "Lolita" (1962) kehastas Humbertit James Mason. Hilisemas filmis "Lolita" (1997) kehastas tegelast Jeremy Irons ja ta sai kriitikutelt selle eest kiita.

1994. aastal ilmus ka Venemaal "Lolita" ooper, mille komponeeris Rodion Shchedrin. Esietendusel mängis tegelast Per-Arne Wahlgren.

"Lolita" näidend on kirjutatud aastal 2009 ja selle lavastas Richard Nelson. Humbertit kehastas lavastuses Brian Cox.