Hiina esiaeg

Hiina esiaeg on periood alates inimese ilmumisest Hiina alale arvatavalt 2,5 miljonit aastat tagasi kuni kirja tekkimiseni Kollase jõe alamjooksu orus umbes 1200 eKr.

Esimene tänapäeva inimese eelkäija kivistis, nimelt Wushani inimese kivistis, mis on leitud Longgupo leiukohast Sichuani provintsist, on dateeritud 2,48 miljoni aasta vanuseks; on vaidluse all, kas bioloogiliselt on tegu inimese või ahviga, kuigi inimese kohalolust annavad tunnistust koos kivistisega leitud samasse aega dateeritud kivitöötlemise jäljed. Shangcheni leiukoht on dateeritud 2,1 kuni 1,3 miljoni aasta vanuseks ja Longgudongi leiukoht umbes 2 miljoni aasta vanuseks. Kaks 936 000 aasta vanust Yunxiani inimese koljut, mis avastati Hubei provintsist 1989 ja 1990, on kõige vanemate Hiinast leitud oluliste inimese kivististe seas. Zhoukoudianist Pekingi lähedalt avastas rahvusvaheline uurimisrühm aastatel 1921–1937 Pekingi inimese, 780 000 kuni 300 000 aasta vanuse Homo erectus '​e kivistisi. Need vanema paleoliitikumi inimesed kasutasid mitmesugusteks tegevusteks, sealhulgas jahipidamiseks, kvartsiidist tööriistu. Homo sapiens ilmus Hiinasse umbes 110 000 aastat tagasi (Zhireni koobas). Pisut hiljem on leitud temalt matuseid, mis on võrreldavad samaaegsete Euroopa ja Lähis-Ida omadega. Neilt küttide-korilaste populatsioonidelt pärinevad mõned Hiinale omased uuendused, näiteks vanim keraamikaleid, mis on dateeritud 18 000 kuni 14 000 aasta vanuseks.

Mitmed tegurid tõid sel viimasel perioodil kaasa olulisi muutusi eluviisis. Kõige tähtsam tegur oli jääajajärgne soojenemine: 17 000 aastat tagasi algas soojenemine, mida võimendasid mussoonid suuremas osas Kagu-Hiina alast.