Heuristiline hindamine

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Heuristiline hindamine on arvutitarkvara kasutatavuse ülevaatamise meetod, mis aitab tuvastada kasutajaliidese (UI) disaini kasutatavusprobleeme. See hõlmab eelkõige hindajaid, kes kontrollivad liidest ja hindavad selle vastavust tunnustatud kasutatavuse põhimõtetele ("heuristikud"). Neid hindamismeetodeid on nüüd laialdaselt õpetatud ja harjutanud uues meedia sektoris, kus kasutajaliideseid kavandatakse sageli lühikese aja jooksul eelarvest, mis võib piirata saadaoleva raha suurust tagamiseks teiste tüüpi liidese testimiseks.

Nielsen[muuda | muuda lähteteksti]

Jakob Nielsen’i heuristikud on tõenäoliselt kõige tarvitatavamad kasutajaliidese disaini kasutatavuse heuristikud. Nielsen arenes heuristikuid tuginedes tööle Rolf Molich’iga 1990. aastal.[1][2] Viimane komplekt heuristikuid, mis on kasutavuses ka tänapäeval, oli avaldatud Nielson’iga 1994. aastal.[3] Nielseni raamatus Usability Engineering avaldatud heuristikud on järgmised:[4]

  1. Süsteemi seisundi nähtavus:
    Süsteem peab alati informeerima kasutajaid sellest, mis on teoksil läbi sobiva tagasiside mõistliku aja jooksul.
  2. Kattumine päris maailmaga:
    Süsteem peab kõnelema kasutaja keeles, kasutades kasutajale tuttavaid sõnu, fraase ja mõisteid, mitte süsteemikeskset terminoloogiat. Informatsiooni esitamisel tuleb järgida reaalses maailmas väljakujunenud tavasid ning esitusjärjekorda.
  3. Kasutajakontroll ja vabadus:
    Kasutajad teevad sageli süsteemis liikudes vigu ning vajavad selgelt märgistatud “varuväljapääsu”, et lahkuda ebasoovitud olukorrast kiirest. Süsteem peaks pakkuma undo ja redo funktsionaalsust.
  4. Järjepidevus ja standardid:
    Kasutajad ei pea mõtlema, kas erinevad sõnad, situatsioonid ja tegevused on sama tähendusega, kui teistel platvormidel. Järgi väljakujunenud disainimustreid.
  5. Vigade ennetamine:
    Headest veateadetest veelgi olulisem on hoolikat läbimõeldud disain, mis aitab vigu sootumaks ennetada. Kõrvalda veaohtlikud situatsioonid või kuva nende võimalikes esinemiskohtades kasutajale ennetavat hoiatust ja lase tal tehtud valik eraldi kinnitada.
  6. Äramärkimine, mitte tühistamine:
    Ära koorma kasutajat tehes liigselt erinevaid objekte, tegevusi ja valikuid korraga nähtavaks. Kasutaja ei pea meeles pidama informatsiooni läbi mitme ekraanidialoogi. Kasutusjuhised peavad olema nähtavad või lihtsalt kättesaadavad, kui need vajalikud on.
  7. Paindlikkus ja tõhusus:
    Uute kasutajate eest peidetud kiirteed võimaldavad kogenud kasutajate jaoks süsteemi kasutamist oluliselt kiirendada, toetades seeläbi mõlemat tüüpi kasutajaid. Luba kasutajatel kohandada sageli tehtavaid toiminguid.
  8. Esteetika ja minimalistlik disain:
    Dialoogid ei tohi sisaldada infot, mis on ebaolulised või harva vajalikud. Iga täiendav valik võistleb olulise infoga ja vähendab selle nähtavust.
  9. Vigade esitamine, diagnoos ja neist väljatulek:
    Veateated tuleb esitada lihtsas keeles (ilma veakoodideta) kirjeldades täpselt probleemi ja pakkudes konstruktiivse lahenduse.
  10. Abi ja dokumentatsioon:
    Kuigi on parem, kui kasutajad saavad hakkama ilma dokumentatsioonita, võib olla vajalik pakkuda abiinfot ja dokumentatsiooni. Selline info peab olema lihtne otsida, keskenduma kasutaja tegevustele, loetlema konkreetsed sammud ning mitte olema liiga mahukas.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Nielsen, J., and Molich, R. (1990). Heuristic evaluation of user interfaces, Proc. ACM CHI'90 Conf. (Seattle, WA, 1–5 April), 249–256
  2. Molich, R., and Nielsen, J. (1990). Improving a human–computer dialogue, Communications of the ACM 33, 3 (March), 338–348
  3. Nielsen, J. (1994). Heuristic evaluation. In Nielsen, J., and Mack, R.L. (Eds.), Usability Inspection Methods, John Wiley & Sons, New York, NY
  4. Nielsen, Jakob (1994). Usability Engineering. San Diego: Academic Press. lk 115–148. ISBN 0-12-518406-9.