Heinrich Meri
Heinrich Meri (aastani 1924 Murdenhof; 3. juuli 1887 Mustvee – 31. august 1980 Pärnu) oli eesti muusikaõpetaja, koori- ja orkestrijuht ning helilooja, kes andis olulise panuse Pärnu ja Lõuna-Eesti muusikaellu 20. sajandi esimesel poolel.
Haridus
[muuda | muuda lähteteksti]Ta õppis aastatel 1896–1901 Mustvee köstrikoolis, 1901–1903 ministeeriumikoolis ning 1904–1907 Peterburi Õpetajate Seminaris.[1] Aastal 1924 omandas ta Eesti Vabariigi haridusministeeriumi suvekursustel laulu- ja muusikaõpetaja kutse.
Töökäik
[muuda | muuda lähteteksti]Alates 1907. aastast töötas Meri muusikaõpetajana mitmel pool: Mustvees, Võtikveres, Mosohnikova-Goras (Venemaal) ja Simunas, kus ta oli aastatel 1911–1917 ka kooli juhataja. Aastatel 1917–1919 töötas ta Virumaa maavalitsuse haridus- ja tervishoiuosakonna juhatajana.
Alates 1919. aastast elas Heinrich Meri Pärnus,[1] kus jäi elu lõpuni seotuks linna muusikaeluga, tegutsedes koori- ja orkestrijuhina, muusikaõpetajana, orkestrandina ning heliloojana. Ta juhatas segakoori "Endla", Eesti Helikunsti Seltsi Pärnu sega- ja meeskoori, Pärnu linnaorkestrit, rahvaülikooli orkestrit ning aastatel 1955–1961 ka Pärnu Pioneeride Maja muusikaringi. Kohalikel laulupidudel oli ta sageli ühend-, laste- ja poistekooride üldjuht.[1]
Aastal 1920 kuulus Meri Pärnu linnaorkestri asutajate hulka, andes olulise panuse linna sümfoonilise muusika arengusse. Ta edendas koolimuusikat, asutades okariiniorkestreid ja -ansambleid, mida ta ka ise juhatas. Lisaks valmistas ta käsitsi mitmes suuruses okariine, mida kasutati õppetöös Pärnu ja lähiümbruse koolides.[1]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Heinrich Meri on loonud üle 80 soololaulu, millest enamik on kirjutatud lüürilise ja romantilise sisuga tekstidele, peegeldades helilooja tundlikku ja südamlikku hingelaadi. Tema laulud on leidnud kindla koha Eesti soololaulu kullafondis ning kuulunud mitmete tuntud interpreetide, nagu Tiit Kuusiku, Aarne Viisimaa, Margarita Voitese, Elsa Maasiku ja Eve Neeme repertuaari.[1]
Erilise tähendusega on Kersti Merilaasi sõnadele loodud "Laula, laula, väike karjus", mida on nimetatud üheks eesti soololaulu kaunimaks näiteks. Samuti on tuntud tema laulud "Mälestus isast", "Sügislaul" ja "Kalurite laul", millest viimane kuulub ka tema populaarseimate teoste hulka.[1]
Lisaks heliteostele avaldas ta mitmeid lauluraamatuid ja muusikaõpikuid, sealhulgas "Väike harmoonia õpperaamat" (1925) ja "Muusika algõpetus keskkoolidele" (1926).
Tema laulud on koondatud kahte autorikogumikku, mis ilmusid vastavalt 1962. ja 1977. aastal.