Heinemann Rode

Allikas: Vikipeedia

Heinemann Rode (surnud juulis 1539[1]) oli arvatavasti Preisimaa päritolu Liivimaa kirikutegelane, 1530–1539 Riia kapiitli toompraost.

Rode saabus Liivimaale arvatavasti 1529. aastal uue Riia peapiiskopi Thomas Schöningu lähikondlasena; selleks ajaks oli tal magistri- ning õigusteaduse litsentsiaadi kraad. 1530. aastal osales ta Liivimaa maapäeval ja teistel kohtumistel peapiiskopi esindajana, kus otsustati markkrahv Wilhelm von Hohenzollern, Riia peapiiskopi koadjuutor, Liivimaale lubada. Sama aasta sügisel, kui markkrahv Liivimaale saabus, kinnitati Rode peapiiskopi toetusel Riia toompraostiks. Peapiiskop, kes oli varem ise toompraost ja hoidis praosti valdusi seni enda käes, andis need Rodele üle 1531. aasta sügisel. Seejärel tekkis Rodel aga vastuolu koadjuutor Wilhelmiga, kes soovis ise Riia toompraostiks saada. Nende vastasseis selles küsimuses kestis kuni 1530. aastate keskpaigani, kuid markkrahvil polnud võimalik oma teiste ettevõtmiste kõrvalt (põhiliselt Saare-Lääne vaenuse tõttu) Riia praostikohta endale haarata ning Rode püüdis teda ka lepitada, pakkudes Wilhelmile oma teeneid ja nõuandeid. Kuna Rode jäi aga veendunud katoliiklaseks ja hoidis Liivi ordu poole, samas kui markkrahv Wilhelm oli sarnaselt oma Preisimaa hertsogist venna Albrechtiga ja teda toetanud Riia linna juhtkonnaga (eriti sündik Johannes Lohmülleriga) luterlane ning poliitiliselt ordu vastu meelestatud, siis jäid nende suhted pingelisteks.

Rode suri 1539. aasta juuli keskel une pealt. See juhtus kolm nädalat enne peapiiskop Thomas Schöningu surma (11. augustil).[2]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1534-1540): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Bearbeitet von Stefan Hartmann. Köln [etc.]: Böhlau, 1999. Veröffentlichungen aus den Archiven Preussischer Kulturbesitz; Bd. 49, nr 1038.
  2. Herzog Albrecht (1534–1540), nr 1038.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Leonid Arbusow vanem, Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert: osa 2, lk 94; osa 4, lk 172.
  • Paul Karge, Die Berufung des Markgrafen Wilhelm zum Koadjutor des Rigaschen Erzbichofs. Ein Betrag zur Reformationsgeschichte. In: Baltische Monatsschrift, 48. Jahrgang, Bd. 61. Riia, 1906, lk 117–156.