Haldjajuuksed
| Exidiopsis | |
|---|---|
 Exidiopsis effusa | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Seened Fungi |
| Alamriik |
Dikarya |
| Hõimkond |
Kandseened Basidiomycota |
| Alamhõimkond |
Agaricomycotina |
| Klass |
Agaricomycetes |
| Alamklass |
Auriculariomycetidae |
| Selts |
Kõrvtarrikulaadsed Auriculariales |
| Sugukond |
Exidiaceae |
| Perekond |
Exidiopsis |
| Liik |
Exidiopsis effusa |
Haldjajuuksed ehk inglijuuksed on härmatis, mis tekib hallitusseene Exidiopsis effusa osalusel.[1]
Sellist härmatist nimetatakse veel inglijuusteks, libahärmatiseks, külmalilledeks, jäävillaks ja jäähabemeks.[2]
Levik[muuda | muuda lähteteksti]
Haldjajuukseid leiab leht- ja segametsadest peamiselt maapinnal kõdunevatelt lehtpuuokstelt.[2] Nähtus tekib põhja laiuskraadidel ja mägistes piirkondades.[3]
Teke[muuda | muuda lähteteksti]
Haldjajuuksed tekivad kindlate tingimuste korral. Vajalik on kõrge õhuniiskus, tuulevaikne ja ilma lumeta ilm. Temperatuur peab langema peale mõnda plusskraadi alla nulli. Eestis on sellised tingimused hilissügisel või varakevadel. Temperatuuri langemisel surutakse puidus olev niiskus läbi peenikeste pooride, kus see kohe külmub. Seene fermendid ei lase jääkristallidel suuremateks kristallideks muutuda ja tekivad peenikesed jääniidid.[4] Seene kaasabil tekivad jääniitidest moodustised, mille läbimõõt on umbes 0,01 mm ja mis nullilähedase temperatuuri juures võivad püsida tunde.[3] Haldjajuuksed võivad soodsate tingimuste korral kasvada kuni 20 cm pikkuseks. Madal temperatuur pikendab juukseid, sooja tõttu kaotavad nad vormi.[4]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesena kirjeldas haldjajuukseid kui nähtust 1918. aastal saksa geofüüsik ja meteoroloog Alfred Wegener, kes arvas, et selle nähtuse kujunemisel osalevad hallitusseened.[4][1]
Šveitsi teadlane Gerhart Wagner selgitas koos meeskonnaga välja seeneliigi, mis osaleb haldjajuuste tekkel, ja tekke põhjused. Teadlased sattusid Šveitsis metsas haldjajuustele ja otsustasid uurida eriliste härmatisevormide kujunemist. Uurimistulemused ilmusid ajakirjas Biogeosciences.[1]
Aastal 2015 tulid Euroopa teadlased järeldusele, et haldjajuuste moodustumisel osaleb hallitusega sarnane seen Exidiopsis effusa.[4] Samuti on leitud, et haldjajuuksed on seotud üdikulaadse seenega. Üdik ehk üdiseen ehk pärisüdik (Pseudohydnum gelatinosum) on kandseente hulka kuuluv söödav seeneliik, mis kuulub üdiku perekonda Pseudohydnum.[5]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Teadlased tegid selgeks, mis tekitab müstilisi „inglijuukseid“ (2015). Forte 29.07.2015 https://forte.delfi.ee/artikkel/72017141/teadlased-tegid-selgeks-mis-tekitab-mustilisi-inglijuukseid
- ↑ 2,0 2,1 Martinson, Riina (2021). Külm ehib puuoksad inglijuustega 7.01.2021 https://maaelu.postimees.ee/7149036/kulm-ehib-puuoksad-inglijuustega
- ↑ 3,0 3,1 Inglijuuksed metsas (2021). Looduskalender 16.11.2021 https://www.looduskalender.ee/n/index.php/node/6140
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Tsõmbarevich, Oleg (2020). Haldja- ehk inglijuuksed. RMK 17.02.2020 https://www.rmk.ee/metsa-majandamine/loodusblogi/haldja-ehk-inglijuuksed
- ↑ Kamenik, Jüri (2020). Kargetel päevadel kohtab metsas haldjajuukseid 07.02.2020 https://maaelu.postimees.ee/6889810/kargetel-paevadel-kohtab-metsas-haldjajuukseid