HDR-video
HDR video, ka HDR TV (HDR, ingl High Dynamic Range, ’suur dünaamikaulatus) on üldnimetus videovormingute kohta, mille põhitunnusteks on suurem kontrastsus ja värviulatus, võrreldes senise, nn standardse dünaamikaulatusega.
Kontrastsust väljendab kujutise suurima ja vähima heleduse suhe ja värviulatust ehk värvihaaret esitatavate värvide suurim võimalik arv.
Inimese silmal on ülisuur dünaamikaulatus: suurima (heledas päikesevalguses) ja vähima (pimedas öös) tajutava heleduse suhe võib ulatuda 10 miljonini. Teatud ümbrusvalgusega kohandunult on see suhe ikkagi 10 tuhande ringis.[1]
Digitaalse videosignaali dünaamilist ulatust iseloomustab värvisügavus, mida väljendatakse bittides. Videosignaali digiteerimisel on digitelevisiooni algusest peale olnud kasutusel 8-bitine värvisügavus (SDR, standardne värvisügavus), mille korral signaalil saab olla maksimaalselt 28 = 256 signaalitaset (tingituna signaali tihendamisest kodeerimisel on see arv siiski tunduvalt väiksem, ekraanil enamasti kuni 64).
Dünaamikaulatust avardatakse sel teel, et kasutatakse 8 biti asemel 10- või 12-bitist värvisügavust. Kuva muutub detailsemaks eriti kuva tumedates ja heledates osades.
Ekraanil tegelikult eraldatavate heledus- ehk kontrastsusastmete arv oleneb peale signaali bittide loomulikult sellest, kui suur on konkreetse ekraanitüübi suurim võimalik heledus (võrdluskuvarites on saavutatud kuni 4000 nitti ehk cd/m2) ja kui sügava musta suudab ekraan anda (mõlema omaduse poolest paistab silma OLED-ekraan). Näiteks 10-bitise värvisügavuse ja ekraani suurima heleduse 2000 cd/m2 korral võib kontrastsus ulatuda suhteni 200 000 : 1 (võrdluseks: praegusaegsetel 8-bitise värvisügavusega teleritel on see suhe kuni 500-nitise heleduse juures keskmiselt 5000:1).[2]
HDR-vormingud[muuda | muuda lähteteksti]
Suure dünaamikaulatuse põhivorming on HDR10 (täpsemalt HDR10 Media Profile) värvisügavusega 10 bitti; selle esitas Consumer Technology Association 2015. aastal. Metaandmed on staatilised, s.t need saadetakse telerile ainult üks kord, nii et need on näiteks kogu filmi kestel muutumatud.
Konkureeriv vorming on Dolby Vision värvisügavusega 12 bitti. Peale suurema kontrastsusastmete arvu erineb see vorming eelmisest ka selle poolest, et Dolby kiip muudab pildi metaandmeid dünaamiliselt ehk jooksvalt. See tähendab, et videokujutise kontrastsusastmeid muudetakse stseenide ja kaadrite kaupa nii, et heledusüleminekud tuleksid paremini esile.
Samsung tegi 2017. a teatavaks oma vormingu HDR10+ (HDR pluss). See avatud standard erineb vormingust HDR10 sellega, et kasutab staatiliste asemel dünaamilisi metaandmeid. Vaatamata sellele, et bittide arv pole nii suur kui Dolby Visionil, on pildikvaliteedi erinevus enamikul ekraanidel vaevalt märgatav – 12-bitise värvisügavuse eelised 10-bitise ees ilmnevad üksnes väga suure piirheledusega (4000 kuni 10 000 cd/m2) ekraanil.[3]
HDR-valmidus ja -sisu[muuda | muuda lähteteksti]
HDR-valmidusega kuvareid ja telereid esitlesid mitmed tootjad esmakordselt tarbeelektroonika näitusel CES 2015. a jaanuaris. Ultra HD Forum väljendas 2016. a valmisolekut kasutada HDR-tuge ultrakõrglahutusega televisioonis (nt 4K-telerites). Samsungi 4K-telerites on võimalik vormingut HDR+ kasutada 2017. aastast.
HDRi eelised tulevad esile mõistagi vastava võimekusega sisu korral. Professionaalsed videokaamerad on olnud juba aastaid suutelised HDR-kvaliteediga salvestama ja seega on tehniliselt olemas juba palju HDR-võimekusega sisu. 2015. aastal hakkasid 10-bitise HDRiga filme tootma Amazon Video ja Vudu. Aastal 2016 tulid müügile esimesed HDR-filmidega Blu-ray-plaadid ja Netflix hakkas voogedastama HDR-sisu.[4] Ka näiteks Sony Ultra rakendus võimaldab alla laadida HDR-filme Sony Pictures’ilt. Amazon Video voogedastus on võimeline kasutama vormingut HDR+.