H-II-piirkond
H-II-piirkond on tähtedevahelisest ioniseeritud vesinikuaatomitest koosnev piirkond.[1] Tavaliselt on see osaliselt ioniseeritud gaasist koosnev pilv, milles on hiljuti toimunud täheteke ja mille suurus varieerub ühest kuni sadade valgusaastateni ning tihedus mõnest kuni miljoni osakeseni kuupsentimeetri kohta. 1610. aastal avastas Nicolas-Claude Fabri de Peiresc Orioni udukogu, mis on tänapäeval teada kui H-II-piirkond ja on seega esimene avastatud H-II-piirkond.[2][3]
Piirkonnad võivad olla ükskõik millise kujuga, sest tähtede ja gaasi jaotus piirkonnas on ebaühtlane. H-II-piirkondi seostatakse sageli molekulipilvedega. H-II-piirkonnad võivad tekitada mitme miljoni aasta vältel tuhandeid tähti. Tavaliselt hajutavad supernoovad ja massiivseimate tähtede tugevad tähetuuled H-II-piirkondade gaasid viimaks laiali ning järgi jäävad täheparved, näiteks Plejaadid.[2]
H-II-piirkonnad on vaadeldevad suurte vahemaade tagant ning nende uurimine on oluline, tegemaks kindlaks galaktikate kaugust ja keemilist koostist. Spiraal- ja ebaregulaarsed galaktikad sisaldavad paljusid H-II-piirkondi, samal ajal kui elliptilistes galaktikates need peaaegu puuduvad. Spiraalgalaktikates, sealhulgas Linnuteel, on need piirkonnad koondunud spiraalharudesse, kuid ebaregulaarsetes galaktikates paiknevad need kaootiliselt.[4] Mõned galaktikad sisaldavad suuri H-II-piirkondi, mis sisaldavad kümneid tuhandeid tähti.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "H II region". Oxford Reference. Vaadatud 8. juuni 2019.
- ↑ 2,0 2,1 "HII Region". Swinburne University of Technology. Vaadatud 8. juuni 2019.
- ↑ "Messier 42: Orion Nebula". Messier Objects. Vaadatud 8. juuni 2019.
- ↑ "H II Regions" (PDF). Georgia State University. Vaadatud 8. juuni 2019.