Hääldusalus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Hääldusalus ehk artikulatsioonibaas on keelele omane häälduselundite asend ja toimimissuund häälikute moodustamisel. Keelte hääldusaluste erinevus on üks võõrkeelte kõnelemisel esineva aktsendi põhjustest.

Keeleuurijad märkasid varakult, et erinevate keelte kõnelejatel on hääldusaparaadi "lähteasend" mõnevõrra erinev. Süvenenumalt käsitlesid teemat 19. sajandi saksa lingvistid Sievers ja Viëtor. Henry Sweet esitas 19. sajandi lõpul oma põhjalikus foneetikakäsitluses artikulatsioonibaasi ehk hääldusaluse (articulatory basis) mõiste ning ühtlasi kirjeldas inglise ja prantsuse keele hääldusaluse erinevusi. Daniel Jonesi tööd tõid briti foneetikasse pikaks ajaks foneemide ja segmentide täpsele kirjeldamisele keskendunud atomistliku suuna, kuid saksa traditsioonis elas hääldusaluse mõiste edasi (Vockerath, Wittig, Koziol, Zacher, Arnold ja Hansen). Edinburghi koolkond (Abercrombie, Laver, Honikman) tõi hääldusaluse mõiste foneetikasse tagasi. Beatrice Honikman soovitas õige hääldusaluse (articulatory setting) omandamist keeleõppel sobilikuma meetodina kui üksikute foneemide harjutamist. Hääldusaluse teemat on käsitlenud ka teised Euroopa lingvistid (Malmberg, Hála, Trudgill). Samas on mitmed tunnistanud (Laver, Collins, Mees), et hääldusaparaadi asendis domineerib segmentaalne kontekst, muutes hääldusaluse teadusliku uurimise keerukaks. On küsitud, kas hääldusalus on teistelt kõnelejatelt õpitud keelevaramu teadlik spetsiifiline osa või kõneproduktsiooni häälduseesmärkide sagedusfunktsioon. 20. sajandi lõpust alates on hääldusaluse uurimiseks kasutatud röntgenikiirtel põhinevaid tehnoloogiaid.

Inglise ja prantsuse keele hääldusaluse võrdlus Sweeti ja Honikmani järgi: lõualuud inglise keele puhul vabalt suletud, prantsuse keelel kergelt avatud; huuled inglise keelel neutraalsed ja väheaktiivsed, prantsuse keelel ümardatud, aktiivsed; suuõõs inglise keele puhul lõdvestatud, prantsuse keele puhul põsed pingestatud; kaashäälikuhäälduse valdav tüüp inglise keeles keeletipp-hambasombud, prantsuse keeles keeleots-hambad; keele ankurdatus inglise keeles külgedelt suulaele, prantsuse keeles keskelt suulaele; keeleots inglise keele puhul ahenev, prantsuse keele puhul mitteahenev; keelekeha inglise keele puhul kergelt nõgus, prantsuse keele puhul kumer; keele alakülg inglise keelel nõgus, prantsuse keelel neutraalne.

Eesti keele hääldusalusele on iseloomulik keele madal asend.