Griinokiit
| Griinokiit | |
|---|---|
 | |
| Omadused | |
| Mineraaliklass | sulfiidmineraalid |
| Värvus | meekarva, sidrunkollane, oranžkollane |
| Tihedus | 4,8...4,9 g/cm³ |
| Kõvadus | 3...3,5 |
| Lõhenevus | habras |
| Süngoonia | heksagonaalne |
| Punktigrupp | P63mc |
| Kriips | kollakasoranž, telliskivipunane |
| Kaksistumine | harv |
| Murdepind | karpjas |
| Läige | teemandi, vaigu |
| Kristallooptilised omadused | |
| Optiline telg | üheteljeline |
| Optiline märk | negatiivne, pikematel lainepikkustel positiivne |
| Kaksikmurdumine | 0,023 |
| Reljeef | väga kõrge |
| Pleokroism | nõrk |
| nε | [1] |
Griinokiit on heksakliinne sulfiidide hulka kuuluv mineraal. Griinokiidi idealiseeritud keemiline valem on CdS. Madalatel temperatuuridel sarnaneb selle struktuur sfaleriidi omaga, kõrgematel temperatuuridel aga vürtsiidi omaga. Tavaliselt esineb see koos teiste sulfiidide, näiteks sfaleriidi ja galeniidiga. Tegemist on ainsa kaadmiumi tootmiseks kasutatava maagiga (valdav osa sellest metallist saadakse vase-, tsingi- või tinatootmisel kõrvalsaadusena).[2]
Mineraali kirjeldati esimest korda 1840. aastal Šotimaal Bishoptonis, kus seda avastati raudteetunneli rajamisel. Mineraal on saanud nimetuse Greenocki lordi Charles Cathcarti järgi. Varasemaid mineraali leide peeti ekslikult sfaleriidiks. Varem kasutati griinokiiti kollase pigmendina, tänapäeval on aga teada selle mineraali toksiline toime.[3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ http://www.mindat.org/min-1746.html
- ↑ http://www.minerals.net/mineral/greenockite.aspx
- ↑ "arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 23. november 2012. Vaadatud 28. september 2016.
{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: griinokiit |