Grigori Klimov

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Grigori Klimov (vene keeles Григорий Петрович Климов; tegelik nimi Igor Kalmõkov, Игорь Борисович Калмыков; 26. september 1918 Novotšerkassk10. detsember 2007 New York) oli vene kirjanik, kelle kommunismivastaste teoste sisu on konspiroloogiline ja eugeeniline. Kolm tema teost: "Punane kabala", "Nõukogude tarkade protokollid" ja "Jumalarahvas" on ametlikult tunnistatud Venemaal äärmuslikuks ja kantud Föderaalsesse ekstremistlike materjalide nimekirja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis arsti perekonnas. 1941. aastal lõpetas ta Novotšerkasski Industriaalinstituudi ja astus Sõjaväe Võõrkeelte Instituuti Moskvas. Pärast instituudi lõpetamist 1945. aastal suunati ta saksa keele tõlgina nooremleitnandi auastmes Nõukogude Sõjalise Administratsiooni teenistusse Berliinis. Olles saanud käsu naasta Moskvasse, põgenes ta 1947. aastal Lääne-Saksamaale. Aastatel 1949–1950 töötas ta CIA Harvardi projekti (Harvard Project on the Soviet Social System) juures,[1] viies läbi psühholoogilisi küsitlusi Nõukogude põgenike seas. Aastatel 1951–1955 oli ta Sõjajärgsete NSV Liidu Emigrantide Keskkoondise (Центральное Объединение Послевоенных Эмигрантов из СССР, ЦОПЭ) esimees ja ajakirjade Свобода ('Vabadus') ja Der Antikommunist (viimane neist ilmus saksa keeles) peatoimetaja. Vietnami sõja ajal töötas ta insenerina sõjaväelennuvälja ehitusel Lõuna-Vietnamis. 1951. aastal kirjutas ta raamatu "Песнь победителя" ('Võitja laul'), mis ilmus 1953. aastal erinevate pealkirjade all saksa ("Berliner Kreml", 'Berliini Kreml'), inglise ("Terror Machine", Terrorimasin') ja prantsuse keeles ("Les Russes à Berlin", 'Venelased Berliinis'). 17-miljonilises tiraažis ilmunud raamatul ja selle järgi tehtud filmil oli suur menu.[2]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Песнь победителя" ('Võitja laul'; 1951) on ilmunud erinevate pealkirjade all:
    • Berliner Kreml. Cologne/Berlin. 1953.
    • Terror Machine: the Inside Story of the Soviet Administration in Germany. Faber & Faber, London. 1953; Praeger, New York, 1953.
    • Les Russes à Berlin (Berliner Kreml). Éditions André Bonne. 1953.
  • "Князь мира сего" ('Selle maailma vürst'; 1970)
  • "Дело 69" ('Toimik 69'; 1973)
  • "Имя моё Легион" ('Minu nimi on Leegion'; 1975)
  • "Протоколы советских мудрецов" ('Nõukogude tarkade protokollid'; 1981)
  • "Красная Каббала" ('Punane kabala'; 1987)
  • "Божий народ" ('Jumalarahvas'; 1989)
  • "Откровение" ('Ilmutus'; 2002)

Raamatu "Berliner Kreml" järgi valmis 1953. aastal film "Weg ohne Umkehr" ('Tagasiteed ei ole').[3] Rahvusvahelisel Berliini filmifestivalil 1954. aastal sai see kuldkarika parima mängufilmi kategoorias ja Ameerika Ühendriikides 1955. aastal Kuldgloobuse parima välismaise filmi kategoorias.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Интервью с Григорием Петровичем Климовым, профессором сатановедения и высшей социологии, автором «Князя мира сего» и других книг www.mitin.com, (vaadatud 04.12.2016)
  2. "NKVD, kurat ja inkvisitsioon". – Haljand Udam. Loetud ja kirjutatud : Esseid raamatutest ja elust. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998. ISBN 9985-70-013-9
  3. 3,0 3,1 Weg ohne Umkehr rahvusvahelises filmiandmebaasis IMDb (vaadatud 04.12.2016)