Grassmanni seadus

See artikkel räägib keeleteaduse mõistest; optikamõiste kohta vaata artiklit Grassmanni seadus (optika)

Grassmanni seadus on reeglipära vanakreeka ja sanskriti keeles, mis sätestab, et kui aspireeritud konsonandile järgneb silbialguline aspireeritud konsonant, kaotab esimene neist oma aspiratsiooni. Seadus on nime saanud Hermann Grassmanni järgi, kes selle 1863. aastal sõnastas. Sarnast nähtust kirjeldas sanskriti osas juba Pāṇini.

Näiteid vanakreeka keelest:

/tʰú-ɔː/ θύω 'ma ohverdan' → /e-tú-tʰɛː/ ἐτύθη '(see) ohverdati'

/tʰrík-s/ θρίξ 'juus' → /tríkʰ-es/ τρίχες 'juuksed'

/tʰáp-sai/ θάψαι 'matma' (aorist) → /tʰápt-ein/ θάπτειν 'matma' (preesens)
/tápʰ-os/ τάφος 'haud' → /tapʰ-ɛ́ː/ ταφή 'matus'

Reduplikatsiooni puhul, mille abil kreeka ja sanskriti keeles moodustatakse perfekti vormid, jääb reduplitseeritud silbi konsonant Grassmanni seaduse järgi aspireerimata, kui tüve alguskonsonant on aspireeritud. Näiteks /pʰu-ɔː/ φύω 'ma kasvan' → /pe-pʰuː-ka/ πέφυκα 'ma olen kasvanud'.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

N. E. Collinge, The Laws of Indo-European. Amsterdam: John Benjamins, 1985. ISBN 0-915027-75-5.