Gobelään

Gobelään on põimetehnikas vaip, mida kootakse käsitsi vastavatel telgedel või gobelääni raamil. Gobelääntehnika võimaldab kududa võrdlemisi keerulise mustri ning pildikeelega vaipu, kuid on töö- ja ajamahukas protsess.

Gobelääni nimetus tuleneb piltvaipadest, mida kooti Gobelini manufaktuuris Pariisis Louis XIV ajal^[1]. Alates 19. sajandist on terminit "gobelään" kasutatud piltvaipade ja suurte seinavaipade üldnimetusena^[1]. Eesti keeles on sünonüümina kasutusel ka piltvaip (sks. Bildteppich või Wandteppich), kuigi see võib viidata ka mõnes teises tehnikas tehtud figuratiivsetele vaipadele (näiteks 11. sajandi Bayeux' piltvaip, mis on kudumise asemel tikitud).

Gobeläänitehnika

Gobelääntehnika on üks põimetehnika liik, mille kudumisel kasutatakse erivärviliste lõngade segamiseks spetsiaalset kudumisvõtet – šrafuuri. Gobelääne kootakse vertikaalsetel telgedel (pr haute lisse) või horisontaalsetel telgedel (pr basse lisse), väiksemaid piltvaipu saab kududa ka lihtsatel raamidel, kus vertikaalselt jooksvad lõngad ehk lõim on pingutatud raami ülemisele ja alumisele äärele. Telgedel on lõim pingule tõmmatud kahele keeratavale poomile. Enamasti on lõime materjaliks kas pleegitamata või pleegitatud puuvillane või linane lõng, kuid kasutatakse ka muid materjale. Gobelääni "pilt" kootakse vastavalt lõimede taha asetatud tööjoonisele, mis on kavandi suurendatud versioon. Mõnikord kantakse olulisi kompositsiooni piirjooni ka lõimelõngadele. Kudumi moodustavad lõimelõngadega ristuvad värvilised koelõngad (vill, siid, keskaegsete vaipade puhul ka metalliga kaetud niidid, näiteks kuld), mis traditsiooniliselt katavad lõimelõnga täielikult, luues sileda kangapinna. Põimetehnikale omaselt iseloomustab gobelääne katkestatud koelõng, mis tähendab, et n-ö ühe rea peal on kasutuses korraga mitu erinevat koelõnga või koelõngade segu, et anda edasi tonaalseid üleminekuid. Šrafuur võimaldab koelõngade vahetamisel sujuvat värvide üleminekut, kus põhimõtteliselt kootakse kahte eri tooni koelõnga n-ö sõrmseongusse. Tugevate vertikaalsete joonte edasiandmiseks koelõngu omavahel ei seota ning siis võivad vaipa jääda pilud, mis õmmeldakse kudumise ajal või pärast vaiba mahavõtmist kokku.

Gobelääni kudumiseks kulub suhteliselt kaua aega, näiteks ruutmeetrise vaiba kudumiseks võib sõltuvalt tihedusest kuluda kuni pool aastat.

Ajalugu

Põimetehnikas piltvaipu on kootud viimased paar aastatuhat, millest annavad tunnistust vanakreeka müüdid Arachnest ja Philomelast. 4.-5. sajandil pKr kooti Egiptuses gobeläänitehnikaga väga sarnases tehnikas nn Kopti tekstiile^[2], mida iseloomustavad lihtsad motiivid ja suhteliselt väheste värvide kasutamine, samas olid kudumid tavaliselt väga tihedad. Kopti tekstiilidele on omane ka järskude nurkade all kootud koelõng (ingl eccentric weft)^[2]. Põimetehnika oli väga heal tasemel ka Kolumbuse-eelses Ladina-Ameerikas^[2]. Euroopa vanimaid seni säilinud põimevaipu on viikingiaegsed Överhogdali gobeläänid, mis leiti 1909. aastal Överhogdalist Rootsis.

Esimesi suuremaid kujutavaid piltvaipu kooti praeguse Saksamaa ja Šveitsi aladel keskajal. Kujutati pühakute elulugusid ja piiblistseene, figuurid oli tugevalt stiliseeritud, puudus ruumisügavus ja perspektiiv. Vaipade kavandamisel võeti eeskuju manuskriptide illustratsioonidest ning neid kooti kloostrites või mõne üliku õukonnas. Vaibad olid enamasti umbes 1 meetri kõrgused, kuid mitu meetrit laiad, mille peale oli osade kaupa jaotatud piltjutustus.

14. sajandil hoogustus gobelääntehnikas kudumine^[2]. Töökojad tekkisid Prantsusmaal ja Flandrias. Gobelääne kasutati siseruumide kaunistamiseks ja soojustamiseks või kiriklikel tseremooniatel. Vaipade suurus sõltus seina pindalast, kuhu neid hiljem riputati. Klient määras vaiba ikonograafilise programmi ning kasutati ka tolleaegsete tunnustatud kunstnike kavandeid. Siiski oli kudujatel küllaltki vabad käed kavandite tõlgendamisel. Kudumistöökodades töötasid mehed 8–12 tundi päevas^[2]. Kudumisel kehtis tööjaotus, kus lihtsamaid osi kudusid õpipoisid ja detailsemaid kohti kogenumad kudujad. 15. sajandil hakati villa kõrval kasutama ka peenemaid koelõnga materjale nagu siid ja kullatud niidid^[2], mis tõstis vaipade hinda veelgi. Gobeläänid ei olnud ainult dekoor, vaid väljendasid ka omaniku rikkust ja võimu.

Uus suund gobeläänikunstis saabus renessansiga. Selle mõtteliseks pöördepunktiks on paavst Leo X tellitud vaibasari "Apostlite teod", mille kavandas Raphael ja valmistas Pieter van Aelsti töökoda Brüsselis^[2]. 16. sajandist muutusid gobeläänid maalilikumaks^[2], järgiti perspektiivi ning figuurid modelleeriti renessanslikke eeskujusid järgides. Kudujatel tuli kavandit järgida hoolikalt, et võimalikult täpselt edasi anda kunstniku taotlusi. Valmis kootud gobelään muutus sekundaarseks ja olulisemaks kavand.

Gobeläänide hiilgeaeg jõudis lõpule Prantsuse revolutsiooniga, mille käigus põletati paljud vaibad kulla kättesaamiseks ning nõudluse kadumise tõttu suleti töökodasid^[2]. Kuna gobeläänikunst oli esmajärjekorras ülikute kunst, langes see ebasoosingusse. Alles 19. sajandi teises pooles tõusis gobeläänikunst taas päevakorda liikumise Arts and Crafts ühe juhi William Morrise eestvedamisel, kes selle arhailise tekstiilitehnika sisekujunduses uuesti kasutusele võttis.

Vaata ka

tapisserii

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Kunstileksikon. 2001. Eesti Klassikakirjastus, Tallinn. Lk 136
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 ^2,7 ^2,8 Edit András (koost.), "Kárpit/Tapestry: International Millennial Contemporary Exhibition". Museum of Fine Arts, Budapest, 2001, lk 18-23.

[Kunstileksikon,_2001-1] 1,0 ^1,1 Kunstileksikon. 2001. Eesti Klassikakirjastus, Tallinn. Lk 136

[:0-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 ^2,4 ^2,5 ^2,6 ^2,7 ^2,8 Edit András (koost.), "Kárpit/Tapestry: International Millennial Contemporary Exhibition". Museum of Fine Arts, Budapest, 2001, lk 18-23.

[1]

[2]